Orhidee majjatulek algab tavaliselt taime ostmisest. Tihti lilli ka kingitakse, ehk on siinsed nõuanded kasulikud ka kinkijale.

Orhideed poes valides vaadatakse muidugi tema õisi ja eks nende õite pärast neid lilli ju valdavalt kasvataksegi. Kui eesmärgiks pole just ajutise iseloomuga dekoratiivtaime soetada, tuleks enne orhidee ostmist siiski üle vaadata kõik taime osad.

Kõige olulisem, mille põhjal taime valida ning otsustada, kas konkreetne lill ostukorvi panna või ei, on muidugi orhidee juured. Kuukingad istutatakse enamasti läbipaistvasse plastpotti ja läbi poti on juured kenasti näha. Kui kuukinga potis on näha ohtralt tugevaid juuri, on see esimene hea märk, et see taim võiks olla elujõuline. Kui potis on näha üksikuid pruuniks tõmbunud, lössi vajunud juuri ja ülejäänud on hõbedaselt hallid, rohekad või valged ja tunduvad elujõulised, siis pole see veel suur viga. Elujõuliste juurteta taime ei ole mõtet osta, ükskõik kui ilus tundub taime roheline osa või tema õied. Kasvandusest tulnud taimedel võivad juurekahjustused tekkida nii transpordi käigus kui kaubanduses tehtud hooldusvigade tõttu. Selline taim on sisuliselt lõikelill: kui taime rohelise osa varud ammenduvad, saab otsa kogu lille eluiga. Õige hoolitsusega on võimalik enamikule juurteta kuukingadele uuesti elu sisse puhuda ja uued juured kasvatada, kuid selline päästmisoperatsioon võtab kuid ning kulub vähemalt aasta kui mitte rohkem enne kui saate taas kena taime.

Enamik muid kaubandusest saada olevaid orhideesid: cambria-hübriidid, dendroobiumi hübriidid, katleiad ja veenuskingad on enamasti istutatud läbipaistmatusse plastpotti ning nende juurte olukorrast on võimalik saada ainult kaudseid vihjeid. Taime ostes katsuge potti ja taime. Kui lill istub oma potis kindlalt, on see esimene märk, et juured võiksid olla heas seisukorras. Potis lahtiselt loksuv või lausa sealt välja kukkuma kippuv taim on tõenäoliselt enamiku oma juurestikust kaotanud ja seda ei tasu osta, vähemalt mitte täishinna eest.

Taime roheline osa tuleks samuti hoolikalt üle vaadata. Kasvandusest saab mõnikord taimedega kaasa soovimatuid „sõpru“, ehk taimeparasiite: kedriklesta, villtäisid või kilptäisid. Kedriklest on tibatilluke, enamasti punakas tegelane, kes toitub taimemahlast ja vähemalt osad liigid moodustavad ämblikuvõrgu sarnast õrna kihti lehekaenaldesse ja lehtede alumisele pinnale. Kedriklesta kahjustus on sagedasem dendroobiumitel, kuid teda võib kohata ka teistel taimedel. Iseloomulik on taime lehtedele tekkiv hõbedane kahjustuse ala, mis on tihti lehtede alumistel külgedel. Villtäi on enamasti valge, vahel ka kergelt roosakas koheva välimusega parasiit. Enamasti leidub teda lehekaenaldes, kuid massiivse invasiooni korral võivad nad elutseda kõikjal taime peal, sealhulgas õitel. Kilptäi on sileda pinnaga, pisikest kuppu meenutav parasiit, kelle elutegevuse tagajärjel muutuvad taimed magusalt kleepuvaks. Reeglina on taimeparasiitidest lahti saamine aeganõudev ja tõsist järjekindlust nõudev ettevõtmine ja kodus olevate taimede kaitsmiseks oleks mõistlik kahjuritega taime koju mitte tuua. Orhideede sagedasematest kahjuritest saab rohkem lugeda siit!

Tähele tasuks panna ka lehtede üldist seisukorda ning eriti kuukingade puhul leheroseti keskosa. Lehekaenlasse sattunud vesi tekitab kergesti põletiku, mille tõttu jääb taim kiiresti ilma kõigist oma lehtedest ning väga tõenäoliselt taim hukkub. Juba avaldunud leheroseti mädanikuga taime lehed kolletuvad või lähevad kohe pruuniks just lehekaenlast alates. Haigus võib avalduda ka peale taime koju viimist. Transpordi käigus ja kaubanduses eksponeerides võivad taimed saada kuuma- või külmakahjustusi: kahtlased suured laigud lehtede pinnal viitavad just äärmuslike temperatuuri või päikese poolt tekitatud traumale.

Kambrialistel on sageli kasvandusest tulles väikeseid pruune täppe lehe pinnal: need on seenhaiguse poolt tekitatud lehekahjustused, mis enamasti kodustes tingimustes muret ei tee.

Taimi ostes tasuks arvestada välisõhu temperatuuriga ning mõelda, kas õnnestub taim tervelt koju viia. Külmal ajal tuleks taim koju viimiseks pakkida mitmekordselt paberisse ja kindlasti ei tohiks õrna lille jätta autosse ootama. Teadmatusest tekitatud temperatuurišokk on kahjuks tavaline põhjus, miks hiljuti ostetud kauni taime eluiga kodus ootamatult lühikeseks jääb.

Kui väljas on külm, tasuks kodus taime lahti pakkimisega oodata mõni tund, kuni temperatuurid ühtlustuvad. Tihti tekib küsimus, kas värskelt ostetud või kingiks saadud lill vajaks ümber istutamist või on taimele kasulikum veidi oodata. Korraliku juurestikuga kuukinga ei pea tavaliselt kohe ümber istutama, kuigi pott tundub olevat juuri pungil täis. Epifüüdina ei ole kuukingale substraat niivõrd oluline, regulaarne kastmine ja väetamine on tähtsamad. Katleiasid tasuks ümber istutada siis kui on just alanud aktiivne juurekasv. Kambriad tasuks ümber istutada peale õitsemise lõppu, sest siis algab uue võrse kasv ning uued juured saavad häirimata siirduda juba värskesse substraati. Veenuskingad tasuks samuti ümber istutada peale õitsemise lõppu, nemad ei ole juurestiku häirimise suhtes enamasti kuigi pirtsakad. Reeglina oleks hea ümber istutamine ajastada pigem kevadesse, kui võimalik, siis sügisel ja talvel tasuks taimi mitte häirida. Orhideede ümber istutamisest saab pikemalt lugeda siit!

Uue lille kodus õnnelikuna hoidmiseks tuleks leida talle valgusrikas, kuid ilma otsese päikesevalguseta koht. Kõige parem on hajutatud valgus. Just elupaika vahetanud orhideed on tihti väga tundlikud just otsese päikesevalguse suhtes, sest nad on kasvanduses harjunud kindla kunstvalguse režiimiga ning päikesepõletus on väga kerge tekkima. Kuukingade kastmisel tuleb lähtuda juurte värvusest: hõbehallide juurtega taim vajaks kastmist, roheliste juurtega taim mitte. Katleiad on üle kastmise suhtes väga tundlikud, neid tuleks niisutada kui substraat on juba kuiv, seevastu veenuskingad ei talu just läbi kuivamist. Dendroobiumid ja cambria-hübriidid eelistavad samuti kastmist siis kui substraat on kuiv, liigniiskuses kaotavad nad juured väga kergesti.

Orhideehuviline Janne Orro