Hobiaednikul kiired päevad juba käes 2015

Postimehe reporter Siiri Liiva käis uurimas, millele tuleks aiapidajatel varakevadel tähelepanu pöörata.

lõikab oksa

Neli aastat Jardini aianduskeskuses töötanud aednik Signe Raudsepp jagab soovitusi, millele koduaias kevade saabudes rohkem tähelepanu pöörata.

Erinevalt levinud arusaamast, et igihaljad taimed lähevad kevadel pruuniks päikesekõrvetusest, on see seotud hoopis veepuudusega. Päike kütab taime okka soojaks ja sellelt hakkab vesi aurustuma. Samal ajal on maapind külmunud ja sealt taim vett kätte ei saa. «Nii kuivabki taim ära ja läheb pruuniks,» selgitas Tartu Jardini aianduskeskuse aednik Signe Raudsepp (38).

Selleks et taimed päikesepõletust ei saaks, on hea neid hoida mõnda aega varjukanga all, mis taimedel päikese käes üle kuumeneda ei lase. Katma peaks kõiki noori igihaljaid puid ja põõsaid, mis on kevadpäikese suhtes tundlikumad – näiteks pukspuud, rodod, jugapuud, elupuud ja kõik nooremad okaspuud. Kuigi see kevad on tulnud mitu nädalat tavalisest varem, soovitab aednik hoida varjukangast taimedel aprillini. «Sel aastal õnneks ei olnud maapind nii külmunud, mistõttu on ka päikesekahjustust vähem,» märkis Raudsepp. Lumepeegelduse vältimiseks või vähendamiseks soovitab ta peegelpinna maha koorida või tuhka puude ümber raputada. «Võib panna ka kuiva turvast, aga see ei jää nii ilus,»  soovitas aednik. Kui puu juba on saanud päikesekahjustuse – näiteks on selle ühel küljel suur pruun laik –, võib selle koha võrast välja lõigata ja katsetada puuga maastikuarhitektuuri suurvorme. Varjukangast ei tohi liiga kauaks peale jätta. «Õhk peab liikuma, muidu tekib hallitus või mädanik,» põhjendas aednik. Kui taimele on tekkinud hallitus, tuleks seda pritsida seente tõrjumiseks mõeldud kemikaali fungitsiidiga. Seda tööd tohib teha väljaõppe saanud inimene.

müügisaalis

Istutamine ja väetamine

Kui labidas läheb juba maasse, võib teha algust istutamisega. Samal ajal on õige aeg alustada kevadväetamisega, et anda taimedele jõu jaoks fosforit, kaaliumit ja lämmastikku. «Inimene ärkab hommikul üles ja tahab süüa, taim hakkab kevadel ärkama ja tahab samuti süüa,» võrdles aednik. Raudsepa lemmikud on Osmocote’i väetised, mis on tavalisest pikema toimega ja kestavad kolm kuni kuus kuud. «See tähendab, et taim omastab talle vajalikke aineid järk-järgult,» rääkis aednik. Väetist peaks panema nii puudele, põõsastele kui ka püsikutele. Puudele tuleks väetist panna täpselt puuvõra laiuselt, küll aga ei tohiks tüve juures väetisega üle pingutada, kuna seal asuvate jämedate juurte kaudu ei saa puu midagi kätte. Õhku ja toitaineid saab puu valdavalt väikeste juurte kaudu. Kindlasti tuleks enne väetama hakkamist hoida silm peal ilmal, sest lumele või külmunud maale väetist panna ei tohi. Kes ei jõudnud sügisel noori puid istutada, ei peaks muretsema, et talve potis üle elanud istikutega on midagi juhtunud. «Ega taimega midagi juhtu, on ta maapinnas või potis – juur külmub ära ühtemoodi,» rääkis Raudsepp. Potis istikuid tavatsetakse pikali talvituma jätta ennekõike sellepärast, et vältida lume vaalumist või okste murdumist. Järgmiseks peaks üle vaatama puude tüved. «Kui viljapuu tüvele on tekkinud lõhe, tuleb vaadata, mis ilmakaare peal see on. Kui lõhe on lõunakaares, tähendab see, et päike on tüvele liiga teinud,» rääkis aednik sageli kevadel puudele tekkivast kahjustusest. Et tüvi on tume, läheb see päikese käes soojemaks ja puumahlad hakkavad liikuma. Samal ajal tüve varjukülg ei soojene, liiati külmetab öökülm ka juba liikvele läinud mahlad. Nii tekivadki tüvele lõhed. Nende kaudu tungivad puusse seened ja puu võib hakata vaiku jooksma. Koduaedades soovitab aednik lõhede ennetamiseks juba sügisel pärast suurema vihma lõppemist võtta ette puutüvede valgendamine vesiemulsioonvärvi või lubjaga. «Esiteks tapab see bakterid ja kõik koore alla jäänud kahjurite munad, teiseks kaitseb päikese eest,» selgitas Raudsepp.

Okste lõikamine

Maguskirss on esimene viljapuu, mis annab märku kevade saabumisest. «Pungad on sellised hästi suured ja mõnusad,» kiitis aednik. Nii peakski juba praegu aias ette võtma viljapuude võralõikuse. «Praegu on hea lõigata, sest mahlad veel nii väga ei liigu, kuigi vahtramahl juba jookseb,» kostis ta. Samuti võiks kääridega üle käia marja- ja ilupõõsad. «Mina olen selle tavaliselt lükanud sellesse aega, kui hakkab juba lehte näitama – siis ma näen, milline oks on kuivanud ja milline ei ole,» rääkis Raudsepp. Ühegi põõsa ja puu võra kärpimisel ei tasu karta liiga palju võtta. «Kui ma tahan, et põõsasmaran oleks ilus, siis ma lõikan ta üldse 10–15 sentimeetri peale maha,» näitas aednik suurt puhmast, mis ootab aianduskeskuses praktikantide kätt. «Kevadel hakkavad uued oksad tulema ja põõsas saab jälle ilus,» selgitas ta. Samuti ei tohi lasta aiapuudel ja põõsastel liigselt peremehetseda. «Kui oks jääb ette, siis ei ole midagi teha, võtame oksa maha – mina ei pea hakkama sealt alt läbi roomama,» märkis ta. Puude ja põõsaste lõikamisel on paar järgimist väärt lihtsat põhimõtet. «Kõik risti-rästi kasvavad oksad – välja,» juhendas aednik ja meenutas oma õpetaja sõnu: «Kui õunapuud lõikad, siis peab võra olema nii hõre, et kui võtad peast mütsi ja viskad üles, siis peab see vabalt alla kukkuma.» Kui võra on hõredam, pääseb õhk liikuma ja viljapuu okstele ei teki sammalt. Nii seda kui ka lahtist koort tasub maha kraapida puutokiga, mille servad on ümardatud. Sammal puule küll midagi hullu ei tee, kuid puu näeb ilma selleta tervem välja. Lõigata tasub puuoksi 45-kraadise nurga all, vastavalt sellele, kuhupoole aednik tahab, et oksad edasi kasvaksid. Samuti peaks puu pärast lõikamist ilus vaadata olema.

kuivanud praht

Kevadkoristus

Hobiaedniku töö nii sügisel kui ka kevadel on näiteks elupuude puhtaks sopsutamine võrasse kogunenud kuivanud prahist. «Siis saab õhk liikuma ja ei teki hallitust,» osutas aednik. Seda prahti aga kompostihunnikusse viia ei tasu, vaid see tuleks ära põletada, sest seal võib leiduda haigusetekitajaid. Okaspuudele võib aedniku soovitusel anda kevadise annuse mõrusoola, mis tugevdab puude vastupanuvõimet külmale ja liigsele päikesele. «Mõrusoola antakse kolm korda kasvuperioodi jooksul: kevadel, suvel ja sügisel,» rääkis Raudsepp. Tavaliselt on mõrusoola pakendi peal kirjas, kui palju ja millal tuleks seda puudele anda. Sarnaselt väetisega tuleb mõrusoola panna võralaiuselt. Kahjustuste raviks võib teha mõrusoolalahuse ja sellega puud pritsida. Veel tuleks kevadel aias jälgida, et lumi ei jääks muru peal ühte kohta liiga kauaks. «Kuhu on tavaliselt lund lükatud – selle all võib tekkida haudumine ja lumiseen,» rääkis ta. Pärast lume sulamist tuleks lumeseenest tekkinud valgeid laike fungitsiidiga pritsida. Pihta tuleks hakata ka viljapuude pritsimisega kahjurite vastu. Seda on aega teha lehtede puhkemisest kuni õitsemiseni. «Kindlasti peab jälgima, et kui lumi jääb mõnele istikule – just roomavatele vormidele – peale liiga kauaks, tuleks lumi sealt ära võtta, sest selle alla võib tekkida hallitus,» soovitas aednik. Kõige parem oleks roomavate vormide oksi juba sügisel tõsta ja panna nende alla talveks tokid, kivid või kastid. Kevadel tuleb roosipõõsad üle vaadata ja lõigata ära külmakahjustust märkivad mustad osad. «Kui silmastamiskoht on 10–15 sentimeetrit mulla all, siis ei juhtu taimega midagi – sealt tulevad uued oksad ja uued pungad ärkavad ellu,» rääkis Raudsepp, kes soovitas kõiki aiatoimetusi pigem kergemalt võtta, kui et liigse hoolitsusega üle pingutada. Erinevalt laialt levinud arusaamast, et roosid tuleks kindlasti talveks kinni katta, ei juhtu muidu kapriisseks peetud lilledega midagi ka siis, kui seda ei tehta. Kui mõni taim on talvega välja läinud, ei tasu sellesse väga traagiliselt suhtuda. «Meie ütleme, et kui läks välja, siis läks välja – miski ei ole igavene,» sõnas aednik.

Postimees+, 11. märts 2015

Autor: Siiri Liiva, reporter

Link: http://tarbija24.postimees.ee/3119055/hobiaednikul-kiired-paevad-juba-kaes

Hobiaednikul kiired päevad juba käes 2015 kommenteerimine on välja lülitatud

Tags:

Eritellimus