Kahjurid, kes söövad meie närve ja orhideesid

Villtäi, kilptäi, kedriklest, hooghännaline, seenesääsed, ripslased – lühike nimekiri Sinu orhidee suurimatest vaenlastest.

Villtäi on kahtlemata kõige sagedasem taimeparasiit, kes orhideekasvatajate närve sööb ja meie taimi kahjustab. Villtäi moodustab valkjaid pehme vatise välimusega kolooniaid, kus sünnivad täide noorvormid ja pesitsevad emastäid. Noored villtäid liiguvad aktiivselt, mõnede villtäi liikide isastäid on lausa lennuvõimelised. Villtäid levivad nakatunud taimelt naabertaimele ja nii edasi, kuid nakkuse allikaks võivad olla ka lõikelilled või hoopis puuviljad. Tihti tuuakse villtäi ise koju uue taimega või saadakse kaasa kingiks toodud lillega.

Villtäi koju toomist polegi alati võimalik vältida, sest selle kahjuriga on vägagi hädas nii orhideedega kauplevad poed kui mitmed kasvandused. Suurtes kasvuhoonetes on pea võimatu villtäist lõplikult lahti saada. Peamine viis oma kollektsiooni villtäi eest kaitsta, on hoida uus taim eraldi ning jälgida hoolikalt. Kui kuu aja jooksul villtäisid ei ilmne, siis tõenäoliselt neid ka pole. Lillede kontrollimisega tuleb siiski olla äärmiselt tähelepanelik, sest kui villtäisid pole just massiliselt, armastavad nad end hoolikalt peita. Nende lemmikkohad on lehekaenlad ja pungade ümbrus, aga ka õied. Villtäid pole kuigi valivad ja võivad pesitseda paljudel erinevatel taimedel.

Villtäid toituvad taimemahlast ning ulatuslikum kahjustus tapab taime aja jooksul. Parasiitide all kannatav taim näeb välja dehüdreerunud, lehed on krimpsus ja kolletuvad, taimel võib olla näha mesikaste tilku ning kleepuvaid laike. Villtäide rünnaku üle elanud kuukingale jäävad püsivad hallikate laikudena nähtavad lehekahjustused, pehmemate lehtedega taimedel on kahjustunud piirkonnad pigem pruunikad.

Villtäi Brita Hein

Villtäi võib pesitseda nii taime lehtedel, vartel kui õitel. Pildi autor Brita Hein

Villtäi võib pesitseda nii taime lehtedel, vartel kui õitel. Pildi autor Liina Orle

Villtäi. Pildi autor Liina Orle

Villtäist lahti saamine nõuab suurt järjekindlust. Massilise nakkusega taimel tasuks alustuseks eemaldada õievars ja taim rohelise seebi ning veega üleni puhtaks pesta. Kodustest vahenditest võiks kasutada kanget alkoholi: viina või desinfitseerimiseks mõeldud spreisid (Cutasept, Chemisept). Viina veega lahjendada pole vaja, parem oleks isegi kangem kui 40-kraadine alkohol. Kuigi orhideed on lehekaenlasse pikemalt püsima jääva niiskuse suhtes üpris tundlikud, siis alkohol ei tohiks probleemiks olla. Alkohol lahustab täiskasvanud villtäi enesekaitse: vahaja kihi tema keha pinnal ning tapab parasiidi. Noored villtäid liiguvad ise aktiivselt ning neid meelitab välja soojus ja päikesepaiste, oma peidukohast välja roninud villtäisid tuleks siis just kange alkoholiga üllatada. Sageli on probleemiks parasiitidele ligi pääsemine, sest nad armastavad peituda sügaval lehekaenaldes. Kogenud orhideekasvatajad soovitavad kasutada peent akvarellipintslit, et ka kõige kitsamatesse kohtadesse ulatuda.

Villtäide suhtes väga efektiivseid mürke jaekaubanduses saada ei ole. Kasutada võib NeemAzali ja Nekot, töötlemisega tuleb olla äärmiselt järjekindel, proovida võib ka Raid Super aerosooli. Kontaktmürgid, nagu Decis ja Mavrik aitavad nakkust vähendada, kuid pole väga efektiivsed, sest villtäi ümber olev vahajas kaitsekest ei lase mürki parasiidini. Efektiivsed süsteemsed mürgid ei ole kodusele lillekasvatajale kaubandusest kättesaadavad. Ulatusliku nakkuse puhul tasuks vähemväärtuslikest taimedest sootuks loobuda.

Kui villtäi pole kuigi valiv, siis kilptäil on orhideede hulgas oma kindlad eelistused: tugevate paksude lehtedega taimed, ehk siis sagedamini kuukingad ja katleiad. Need parasiidid on noortena aeglaselt liikuvad heledad täpid taimelehe pinnal, täiskasvanud emased kilptäid katavad ent jäiga kattega ning on nähtavad paiksete kollakate kuppudena. Kilptäide elutegevusega kaasneb magus kleepuv vedelik taime peal, sageli järgneb tahmkatteseente kasv, ehk kleepuvad laigud kattuvad tumeda tahmja kirmega. Kilptäi kurnab taime sarnaselt villtäiga.

Kilptäi eelistab paksemate lehtedega orhideesid.  Pildi autor Liina Orle

Kilptäi eelistab paksemate lehtedega orhideesid. Pildi autor Liina Orle

Kilptäi. Pildi autor Marina Kulik

Kilptäi. Pildi autor Marina Kulik

Kilptäist lahti saamine on päris aeganõudev protsess. Kehtivad samad soovitused, mis villtäi puhul. Tasub meeles pidada, et täiskasvanud emase kilptäi kilbi alla ei ulatu ükski mürk. Seega tuleks need kilbid lahti nokkida, sest muidu neist lahti ei saa. Kilbi all taimele kinnitunud emane kilptäi lõpuks sureb, kuid tema kilp kaitseb noori täisid veel mõnda aega. Kilpide eemaldamisel võivad noored täid kergesti laiali pudeneda ja ka lillepotti sattuda, seepärast tasuks olla ettevaatlik, et kogemata parasiite mitte levitada. Kui kilptäi nakkus on tabanud mõnd õhemate lehtedega taime, siis võiks kaaluda haige taime hävitamist, sest nakkusest lahti saamine võib osutuda võimatuks.

Tillukest punakat ämblikku meenutav kedriklest on taimeparasiit, kellega tuleb orhideesõbral kindlasti varem või hiljem kokku puutumist. Kedriku elutegevusest annab tunnistust ämblikuvõrku meenutav kirme taime lehtedel ja lehekaenaldes. Kedriklesta vohamist soodustab konkreetse taime jaoks liiga soe keskkond ja kuiv õhk. Levinumatest orhideeliikidest on kedriklesta suhtes eriti vastuvõtlikud Dendrobium nobile hübriidid ja teised taimed, kelle lehed on pigem õhemad. Kedriklest on väga väike ja kehvema nägemisega inimene ei pruugi teda ennast üldse märgatagi. Kergem on leida kedriklesta võrku ning kahtlust võiks tekitada hõbehalliks muutunud lehed, eriti lehtede alumine pool. Selline lehekahjustus jääb taimele püsima ka siis kui lesta ennast taime peal enam ei ole. Lesta aitab tuvastada nn. kurgitest: lillepotti substraadi pinnale asetatud kurgiviil on neile vastupandamatu, heledal kurgiviilul on punakad kedriklestad paremini nähtavad. Kedriklesta vastu ei aita õieti ükski mürk kui taime kasvukeskkond on lesta paljunemiseks soodne. Taim tasuks veega puhtaks pesta ning sageli aitab lesta vastu lihtsalt taime elutingimuste muutmine: jahedam kasvukoht ning kõrgem õhuniiskus.

kedriklest1

Kedriklest on väike punakas putukas, kes tekitab ämblikuvõrku meenutava kihi. Pildi autor Janne Orro

kedriklest2

Kedriklest. Pildi autor Janne Orro

Pidevalt niiskes orhideesubstraadis võivad vohama hakata hooghännalised. Need on orgaanikat lagundavad tegelased, kellel on oluline roll huumuse tekkimises. Mõningane hulk hooghännalisi ei ole taimele otseselt kahjulik, sest elusatele taimekudedele eelistavad nad lagunevat taimset massi. Küll tasuks reageerida kui potis juba vilgas elu käimas on, sest massiline hooghännaliste tegutsemine annab tunnistust liigniiskest keskkonnast, milles orhidee juured kiiresti hukkuvad, olles omakorda heaks toidulauaks neile samadele tegelastele. Ka hooghännalised armastavad kurki, kõrvitsat jne. taimset materjali, regulaarselt substraadi pinnale pandud kurgiviilude abil saab neid lillepotist välja meelitada ja niimoodi hooghännaliste hulka vähendada. Päris puhtaks substraati niimoodi siiski ei saa ja pigem tasuks üle vaadata substraadi olukord ning kastmisharjumused.

Hooghännalised armastavad kurki. Pildi autor Kadri Kängsep

Hooghännalised armastavad kurki. Pildi autor Kadri Kängsep

Hooghännalised. Pildi autor Kaire Kauts.

Hooghännalised. Pildi autor Kaire Kauts.

Vahel tekitavad orhideehuvilistes ärevust lillepottide läheduses lendlevad tillukesi kärbseid meenutavad mustad putukad. Need on seenesääsed, kes tulevad kaasa substraadiga. Seenesääsed pole üliohtlikud, kuid massilise seenesääskede paljunemise tagajärjeks võivad olla juurekahjustused. Seenesääskede paljunemist soodustab samuti liigniiske substraat. Täiskasvanud seenesääskede vastu aitab liimpüünis, mis lillepottide lähedusse asetatuna püüab kinni valmikud. Pottides substraadis elutsevatele vastsetele on hukutav kuivus.

Lehe- ja eriti õiekahjustusi võivad tekitada ripslased, tumedad ja pika aheneva tagakehaga putukad. Ripslaste valmikud on märksa saledamad kui näiteks kõigile tuntud äädikakärbsed, kitsa tumeda kehaga lendavad putukad. Nad munevad taimekudedesse ning nende vastsed toituvad taimemahlast, tekitades nii selgelt märgatavaid lehe-ja õiekahjustusi. Ripslased „kurgitesti“ peale välja ei tule, kuid neid aitab välja meelitada süsihappegaas: kui kahtlustad ripslasi, siis tasub kahjustatud piirkonnale peale hingata. Ripslaste vastu aitavad samad vahendid, mis villtäi ja kilptäi vastu.

Õues suvitades võivad orhideesid kahjustada veel mitmed muud tegelased: teod ja nälkjad, sipelgad, lehetäid, kasvuhoonekarilased, kuid välitingimustes on loota ka looduslikele abimeestele. Lepatriinuvastsed, ämblikud ja konnad ning linnud aitavad välitingimustes putukainvasiooni kontrolli all hoida.

lepatriinuvastne

Lepatriinuvastne

konn

Konn

lepatriinunukk

Lepatriinu nukk

ämblil

Ämblik

Pea siis meeles!

  • Uus taim pane alati juba kodus olevatest taimedest eraldi ning jälgi hoolikalt!
  • Kui on vähegi kahtlus, et lillega on kaasas soovimatut elu, tee kurgitest!
  • Villtäide, kilptäide ja ripslaste vastu aitab taime pesemine, kange alkoholiga töötlemine ja mürgid!
  • Hooghännaliste ja seenesääskede puhul vaata, et substraat poleks liiga niiske!
  • Kedriklesta vastu aitab taime pesemine ja kasvutingimuste parandamine!
  • Lendavate putukate vastu kasuta liimpüünist!

Õpetusi jagas orhideehuviline Janne Orro. Abiks olid ka Facebooki grupi “Nõuandenurgake orhideeomanikele” liikmete kogemused ja fotod.

Jardini Aianduskeskusest leiad ka abi kahjurite vastu, vaata lähemalt siit!

taimekaitsevahendid11

 

Lisa oma kommentaar

Lisa kommentaar