Paljudele koduaednikele tundub arbuusi kasvatamine Eestis endiselt eksootilise ja kättesaamatu unistusena, mis kuulub pigem Vahemere maade või Kesk-Aasia päikeseliste väljade pärusmaale. Tegelikkuses on aga meie kliimas toimunud muutused ja aretustöö tulemusena kättesaadavaks muutunud varajased sordid teinud sellest lõunamaisest viljast täiesti arvestatava kultuuri ka põhjamaistes aedades. Oma peenralt korjatud arbuus on poest ostetust kordades mahlasem, aromaatsem ja mis peamine – te teate täpselt, milliste vahenditega see on kasvatatud. Edu võtmeks ei ole siinkohal mitte ainult erakordselt soe suvi, vaid pigem teadlik agrotehnika, õige sordi valik ning mõningad aedniku nipid, mis aitavad lühemat kasvuperioodi maksimaalselt ära kasutada.
Õige sordi valik on pool võitu
Eesti tingimustes arbuusi kasvatades on kõige kriitilisemaks faktoriks aeg. Meie suvi on lühike ja öökülmad võivad kimbutada veel juuni alguses ning naasta juba septembris. Seetõttu on ülioluline valida sordid, mille kasvuperiood on võimalikult lühike. Aednikuna soovitan tungivalt vältida seemneid, mis on toodud reisidelt lõunapoolsetest riikidest, sest need taimed on kohanenud pika ja kuuma suvega ning ei jõua meie tingimustes valmida.
Meie kliimasse sobivad sordid, mille valmimisaeg jääb vahemikku 60–85 päeva. Parimad valikud on:
- Sugar Baby: See on klassika. Tegemist on väga varajase sordiga, mille viljad on tumerohelise koorega, üsna väikesed (umbes 3–5 kg) ja väga magusa punase sisuga. See on algajale kasvatajale kõige kindlam valik.
- Crimson Sweet: Tuntud oma triibulise koore poolest. Viljad on suuremad kui ‘Sugar Baby’l’, kuid vajavad ka veidi rohkem soojust ja aega.
- Hübriidsordid (F1): Kauplustes on saadaval mitmeid F1 märgistusega hübriide (näiteks ‘Bedouin F1’ või ‘Dumara F1’). Hübriidid on sageli haiguskindlamad ja stabiilsema saagikusega, taludes paremini ka jahedamaid perioode.
Seemnete külvamine ja ettekasvatamine
Arbuus on pika kasvuajaga soojalembene taim, mistõttu otsekülv avamaale meie kliimas enamasti ei toimi (v.a väga soojal suvel ja katteloori all, kuid see on riskantne). Taimed tuleb kindlasti ette kasvatada.
Millal on õige aeg külvata?
Levinud viga on seemnete liiga varajane külvamine. Kui külvate seemned märtsis, venivad taimed valguse puuduses välja, muutuvad nõrgaks ja murduvad kergesti. Optimaalne aeg arbuusiseemnete külvamiseks Eestis on aprilli keskpaik või teine pool. Taimed peaksid toas kasvama umbes 30–35 päeva. See tähendab, et kui plaanite istutada kasvuhoonesse mai lõpus või avamaale juuni alguses, on aprilli lõpp ideaalne aeg alustamiseks.
Külvamise tehnika
Arbuusi juurestik on äärmiselt õrn ja ta ei talu ümberistutamist, kui juured saavad viga. Seetõttu tuleks iga seeme külvata eraldi potti. Soovitatav on kasutada:
- Vähemalt 8–10 cm läbimõõduga potte, et juurtel oleks ruumi areneda.
- Kvaliteetset külvimulda, mis on segatud liiva või perliidiga, et tagada õhurikkus.
- Külvisügavus peaks olema umbes 2–3 cm.
Idanemiseks vajab arbuus soojust. Asetage potid sooja kohta (ideaalis 25–28 °C). Kilega kaetud potid vannitoapõrandal on sageli hea lahendus, kuid niipea kui idud nina mullast välja pistavad, tuleb taimed tõsta võimalikult valgesse kohta. Pärast tärkamist võib temperatuuri veidi alandada (umbes 20–22 °C), et taimed ei veniks.
Kasvukoht: Kasvuhoone või avamaa?
Eestis saab arbuusi edukalt kasvatada nii kasvuhoones kui ka avamaal, kuid lähenemine on erinev.
Kasvuhoones on soojus ja stabiilne kliima garanteeritud, kuid ruum on piiratud. Kasvuhoones kasvatades on mõistlik suunata taimed nööriga ülespoole, mis tähendab, et rasked viljad vajavad hiljem võrkkottidega toestamist, et nad varre küljest lahti ei rebeneeks.
Avamaal kasvatamiseks on vaja valida aia kõige päikeselisem ja tuulevaiksem koht. Edu saladus peitub siin “sooja peenra” loomises ja katteloori kasutamises. Arbuus armastab “soojasid jalgu”. Mulla soojendamiseks on soovitatav katta peenar musta kile või spetsiaalse peenravaibaga juba nädal enne istutamist. Kile kogub päikesesoojust ja hoiab mulla temperatuuri öösel stabiilsemana. Lisaks hoiab see ära umbrohu ja säilitab niiskust.
Avamaale istutades tuleks esimestel nädalatel (kuni jaanipäevani) hoida taimede kohal katteloori, eriti öösiti. See kaitseb noori taimi jahedate tuulte ja ootamatute temperatuurilanguste eest.
Taimede hooldamine ja väetamine
Arbuus on ahne taim. Et kasvatada suuri ja magusaid vilju, vajab ta rammusat mulda ja regulaarset lisatoitu. Istutusauku tasub kindlasti panna komposti või kõdusõnnikut. Siiski tuleb olla ettevaatlik värske sõnnikuga, mis sisaldab liiga palju lämmastikku – see paneb küll lehed vohama, kuid pidurdab viljade arengut ja suurendab nitraatide sisaldust viljas.
Suve jooksul on oluline jälgida väetamise tasakaalu:
- Kasvuperioodi alguses võib kasutada universaalset väetist.
- Õitsemise ja viljade moodustamise ajal vajab taim rohkem kaaliumi ja fosforit. Kaalium on see element, mis vastutab vilja suhkrusisalduse ja maitse eest. Heaks looduslikuks kaaliumiallikaks on lehtpuutuhk.
Kastmise kuldreegel
Arbuusi kastmisel kehtib üks raudne reegel: kasutage ainult sooja vett! Külm vesi (otse kaevust või kraanist) tekitab taimele šoki, mis võib põhjustada juuremädanikku ja kasvu seiskumist. Vesi peaks olema seisnud tünnis ja soojenenud päikese käes.
Kastke harvem, aga põhjalikult. Muld peab saama märjaks sügavalt, et juured tungiksid sügavamale. Siiski, kui viljad on saavutanud oma täissuuruse ja hakkavad valmima (umbes 2 nädalat enne korjamist), tuleks kastmine lõpetada. See on vajalik selleks, et arbuus ei muutuks vesiseks ja koguks endasse maksimaalselt suhkruid.
Tolmeldamine ja viljade normeerimine
Üks sagedasemaid põhjuseid, miks väikesed arbuusihakatised kolletuvad ja kukuvad küljest ära, on puudulik tolmeldamine. Avamaal teevad mesilased ja kimalased oma töö tavaliselt ise ära, kuid kasvuhoones või vihmase ilmaga tuleb aednikul loodusele kaasa aidata.
Arbuusil on eraldi isas- ja emasõied. Emasõie tunneb ära selle järgi, et õie all on väike pallike (tulevane arbuus), isasõiel see puudub. Võtke hommikupoolikul lahtine isasõis, eemaldage kroonlehed ja hõõruge selle tolmukat ettevaatlikult emasõie emakasuudme vastu. Ühe emasõie tolmeldamiseks võib kasutada mitut isasõit.
Eesti lühikese suve tõttu ei suuda üks taim tavaliselt suureks kasvatada rohkem kui 2–3 vilja (suureviljaliste sortide puhul isegi 1–2). Seetõttu on oluline taimi kärpida. Kui taimel on juba moodustunud 2–3 korralikku vilja (umbes tennisepalli suurust), tuleks ülejäänud õied ja viljahakatised eemaldada ning peavarte tipud ära näpistada (jättes vilja järele alles 5–6 lehte). Nii suunab taim kogu oma energia olemasolevate viljade kasvatamisse ja küpsetamisse.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks arbuusid seest tühjad on või lõhki lähevad?
Viljade lõhenemine on tavaliselt tingitud ebaühtlasest kastmisest. Kui pärast pikka põuaperioodi saab taim äkitselt palju vett, paisub viljaliha kiiremini kui koor järele jõuab. Tühimikud tekivad samuti ebaregulaarse veevarustuse või liiga madalate temperatuuride tõttu viljumise ajal.
Kas arbuusi saab kasvatada kompostihunnikus?
Jah, ja see on isegi väga soovitatav! Kompostihunnikus toimuv lagunemisprotsess eraldab soojust, mis on arbuusi juurtele väga meelepärane. Lisaks on seal rikkalikult toitaineid. Oluline on vaid tagada, et koht oleks päikeseline.
Miks lehed lähevad kollaseks?
Kollased lehed võivad viidata mitmele probleemile: lämmastikupuudus, liigniiskus (juuremädanik) või kedriklest. Kui kollaseks muutuvad vaid alumised vanad lehed, on see loomulik protsess. Kui aga kolletuvad noored lehed, kontrollige kastmisrežiimi ja kahjurite olemasolu.
Kui kaugele peaksid taimed üksteisest jääma?
Arbuus vajab ruumi. Avamaal peaks taimede vahe olema vähemalt 1 meeter, kasvuhoones võib vahe olla veidi väiksem (umbes 70 cm), kui taimi juhitakse vertikaalselt üles.
Kuidas aru saada, et arbuus on küps?
Kõige keerulisem osa arbuusikasvatuse juures on õige korjamishetke tabamine. Erinevalt tomatist ei muutu arbuus punaseks väljastpoolt ja toorelt korjatud vili toas enam edasi ei küpse (või kui, siis minimaalselt ja maitse ei parane). Seega peab vili valmima peenral. On mitmeid märke, mida tasub jälgida kombineeritult, et olla kindel saagi küpsuses.
Esimene ja kõige usaldusväärsem märk on kõitrao kuivamine. Iga vilja kinnituskoha juures, seal kus viljavars kinnitub peavarrele, asub väike krussis “vunts” ehk kõitraag ja sageli ka väike lusikakujuline leheke. Kui see kõitraag on täielikult pruuniks kuivanud (mitte lihtsalt närbunud, vaid krõbisev), on see tugev märk valmimisest.
Teine märk on kollane laik. Vaadake arbuusi seda külge, mis on vastu maad. Kasvamise ajal on see laik tavaliselt valge või heleroheline. Küpsel arbuusil muutub see laik kreemikaskollaseks või isegi sügavalt võikollaseks. Mida kollasem on laik, seda magusam on sisu.
Kolmas meetod on koputamine, kuigi see nõuab veidi vilumust. Toorele arbuusile nipsutades või koputades on heli terav ja kõrge (nagu lööksid vastu täis veepudelit). Küps arbuus teeb madalamat, kumedat häält (nagu koputaksid vastu tühja pütt). Kui heli on aga väga tuhm, võib vili olla juba üle küpsenud.
Lisaks muutub küpse arbuusi koor tuhmimaks ja kaotab oma vahaja läike. Samuti on küpse vilja koor kõva – kui proovite küünega koort kriimustada, ei tohiks see kergelt läbi minna. Neid märke tähelepanelikult jälgides saate nautida oma töö magusaid vilju täpselt õigel ajal, vältides pettumust toorest või üleküpsenud saagist.
