Kevadõhtutel veekogude ääres jalutades kostub kõrvu sageli vali ja kohati lausa kõrvulukustav koorilaul. See ürgne heli, mis saadab looduse tärkamist, kuulub meie väikestele, kuid ökosüsteemi seisukohalt äärmiselt olulistele naabritele – kahepaiksetele. Kuigi enamik inimesi tunneb ära “tavalise konna”, on Eestimaa loodus tegelikult koduks üllatavalt mitmekesisele seltskonnale. Meie metsades, niitudel ja veekogudes elab kokku 11 liiki kahepaikseid, kellest igaühel on oma unikaalsed elukombed, välimus ja roll looduse ringkäigus. Nende tundmaõppimine ei rikasta mitte ainult meie teadmisi loodusest, vaid aitab kaasa ka nende kaitsele, sest paljud neist liikidest on tänapäeval inimtegevuse tõttu ohustatud seisundis.
Eesti kahepaiksete rühmitamine: kes on kes?
Enne konkreetsete liikide juurde asumist on oluline mõista, kuidas meie kahepaiksed jagunevad. Bioloogiliselt kuuluvad nad kahte suurde rühma: sabakonnalised ja päriskonnalised. Kui sabakonnalised (vesilikud) säilitavad oma saba kogu elu jooksul ja meenutavad välimuselt pigem sisalikke, siis päriskonnalised kaotavad saba moondel kullesest täiskasvanuks. Päriskonnalised omakorda jagunevad rahvakeeli kolme rühma, mida on lihtne eristada välimuse ja elupaiga järgi.
Eestis võib kohata järgmisi peamisi rühmi:
- Pruunid konnad – need on liigid, kes veedavad suurema osa oma elust maismaal ja suunduvad vette vaid kudemisperioodil. Nende värvus varieerub erinevates pruunides toonides.
- Rohelised konnad – veelembesed liigid, keda võib tiikides ja järvedes kohata kogu suve vältel. Nende selg on tavaliselt erkroheline või oliivikarva.
- Kärnkonnad ja mudakonn – need loomad eristuvad oma krobelise naha (kärnkonnad) või varjatud, kaevuva eluviisi poolest (mudakonn).
Pruunid konnad: maismaa valitsejad
Pruunid konnad on need, keda kohtame kõige sagedamini metsas seenel käies või aias rohtu niites. Eestis on neid kaks peamist liiki: rohukonn ja rabakonn. Kuigi esmapilgul võivad nad tunduda äravahetamiseni sarnased, on neil selged erinevused.
Rohukonn on meie kõige tavalisem kahepaikne. Ta on suurem ja tömbima ninamikuga kui tema sugulane rabakonn. Rohukonna kõhualune on tavaliselt kirju, kaetud tumedate laikudega. Nad on vastupidavad ja ärkavad talveunest esimeste seas, vahel isegi siis, kui veekogud on veel osaliselt jääs. Huvitava faktina talvituvad rohukonnad sageli veekogude põhjas mudas, erinevalt rabakonnast, kes eelistab talve mööda saata maismaal urgudes või kändude all.
Rabakonn on veidi väiksem ja teravama ninamikuga (“rebasenägu”). Tema kõhualune on tavaliselt hele ja laikudeta. Rabakonna teeb aga eriliseks tema sigimisperiood. Nimelt toimub rabakonna isasloomadega kudemisajal aprillis-mais uskumatu värvimuutus: nad muutuvad lühikeseks ajaks taevasiniseks või erksaks lillakassiniseks. See vaatepilt, kus kümned sinised konnad veepinnal mulistavad, on üks Eesti looduse kaunimaid ja sürreaalsemaid hetki, mida tasub kindlasti kevadel soostunud tiikide äärde otsima minna.
Rohelised konnad: veekogude püsielanikud
Kui kuulete suvepäeval tiigist valju krooksumist, on tegemist roheliste konnadega. Erinevalt pruunidest konnadest, kes pärast kudemist metsa alla kaovad, jäävad rohelised konnad vette või vee vahetusse lähedusse kogu aktiivseks perioodiks. Eestis eristatakse kolme liiki, keda on visuaalselt väga keeruline eristada ja keda teadlased nimetavad sageli ühiselt “roheliste konnade kompleksiks”.
Tiigikonn, järvekonn ja veekonn
Järvekonn on meie suurim konn, kasvades vahel lausa hiiglaslikuks (üle 10 cm). Teda kohtab rohkem Lõuna- ja Kagu-Eestis suurtes veekogudes. Tiigikonn on väiksem ja levinum, asustades väiksemaid tiike ja kraave. Kolmas liik, veekonn, on tegelikult tiigikonna ja järvekonna looduslik hübriid. Roheliste konnade määramine nõuab sageli kogenud eksperdi silma või isegi geneetilist analüüsi, kuid loodusvaatlejale piisab teadmisest, et tegemist on veelembeste, roheka seljaga ja valjuhäälsete kahepaiksetega.
Kärnkonnad ja salapärane mudakonn
Kärnkonnad kannatavad sageli ebaõiglaste eelarvamuste all, kuid tegemist on äärmiselt kasulike ja põnevate loomadega. Nende nahk on tõepoolest krobeline ja tüügastega kaetud, kuid need “tüükad” on tegelikult näärmed, mis eritavad kaitseks kibedat vedelikku, et kiskjad neid rahule jätaksid.
Harilik kärnkonn on laia levikuga. Ta on pruunika või hallika värvusega ja liigub kohmakalt, sageli pigem roomates kui hüpates. Kärnkonnad on aapidajate suured sõbrad, sest nad toituvad öösiti tigudest, putukatest ja teistest kahjuritest. Kahjuks on nende arvukus vähenemas seoses rändeteede läbilõikamisega maanteede poolt.
Eestis elab ka haruldane ja kaitsealune rohekärnkonn (peamiselt Ida-Eestis), kellel on helehallil taustal kaunid rohelised laigud. Veelgi eriskummalisem tegelane on harilik mudakonn. Teda kutsutakse vahel “küüslaugukonnaks”, sest ohu korral võib ta eritada tugevat küüslaugulõhna. Mudakonna pupillid on vertikaalsed (nagu kassil) ja tal on tagajalgadel erilised kühvukesed, mille abil suudab ta end tagurpidi uskumatu kiirusega liivasesse pinnasesse kaevata, kadudes vaateväljast sekunditega.
Sabakonnalised: meie oma väikesed draakonid
Tihti aetakse vesilikke segamini sisalikega, kuid erinevus on lihtne: sisalikel on soomused ja küünised, vesilikel on sile ja niiske nahk ning küünised puuduvad. Eestis elab kaks liiki vesilikke.
Tähnikvesilik on tavalisem ja väiksem. Kudemisajal kasvatab isasloom seljale hambulise harja, mis ulatub peast sabani katkematu reana. Tema kõhualune on kollakas ja tähnidega. Teda võib leida paljudest aiatiikidest ja kraavidest.
Harivesilik on aga tõeline loodusharuldus ja rangelt kaitstud liik (II kaitsekategooria). Ta on suurem, musta krobelise nahaga ja kudemisajal näeb isasloom välja nagu miniatuurne lohe. Tema seljahari on katkestusega saba tüve juures ja kõhualune on erk-oranž mustade laikudega. Harivesilik on väga tundlik veekogu kvaliteedi suhtes – ta vajab puhast, kaladeta ja taimestikurohket vett. Kui teie tiigis elab harivesilik, on see märk suurepärasest elukeskkonnast.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kahepaiksetega seostub palju müüte ja praktilisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele pärimistele.
Kas kärnkonna puudutamine tekitab soolatüükaid?
Ei, see on täielik müüt. Inimese soolatüükaid põhjustavad viirused, mis ei levi konnadelt. Kärnkonna nahk on küll krobeline, kuid inimesele täiesti ohutu puudutada. Siiski tasub pärast konna katsumist käsi pesta, kuna nende nahaeritis võib silma sattudes ärritust tekitada.
Miks ma näen kevadel teedel nii palju hukkunud konni?
Kevadine ränne kudemisveekogudesse on konnade jaoks elutähtis. Kahjuks ristuvad nende iidsed rändeteed sageli tiheda liiklusega maanteedega. Konnad on aeglased liikujad ja jäävad autode alla. Eestis korraldatakse igal kevadel aktsiooni “Konnad teel”, kus vabatahtlikud aitavad tuhandeid kahepaikseid ohutult üle tee.
Kas ma tohin konnakulleseid purki püüda ja koju viia?
Kõik Eesti kahepaiksed on looduskaitse all. See tähendab, et neid ei tohi loodusest püüda, koju viia ega nende elupaiku hävitada. Kulleste koju viimine on seadusevastane ja lõppeb loomadele tavaliselt kurvalt, kuna kodustes tingimustes on raske tagada neile sobivat veekvaliteeti ja toitu. Parim viis neid vaadelda on nende loomulikus keskkonnas.
Mida teha, kui leian keldrist talvituva konna?
Kui leiate talvel keldrist unise konna või kärnkonna, on kõige parem jätta ta rahule. Kelder on talle hea, jahe ja niiske talvitumispaik. Kui ta on kohas, kus ta võib viga saada, tõstke ta ettevaatlikult keldri nurka või kasti sisse. Õue ei tohi teda talvel visata, sest külm tapaks ta koheselt.
Koduia muutmine kahepaiksete paradiisiks
Iga aiaomanik saab anda oma panuse Eesti kahepaiksete heaolusse. Konnad ja kärnkonnad on aias äärmiselt tänuväärsed abilised, hoides kontrolli all tigude ja kahjurputukate arvukust, vähendades seeläbi vajadust keemiliste tõrjevahendite järele. Et muuta oma aed konnasõbralikuks, ei ole vaja teha suuri investeeringuid, vaid pigem muuta veidi oma suhtumist ja aiahooldustavasid.
Kõige olulisem element on loomulikult veesilm. See ei pea olema suur, kuid sellel peaksid olema lauged kaldad, et konnad ja eriti väikesed konnapojad saaksid veest kergesti välja ronida. Järskude servadega basseinid on kahepaiksetele surmalõksud. Väga oluline on hoiduda kalade asustamisest tiiki, kui soovite seal näha konni ja vesilikke – kalad söövad ära nii kullesed kui ka vesilike vastsed. Looduslik, taimestikurohke tiik meelitab kevadel ligi nii kudejaid kui pakub suvel jahedat varjupaika.
Maismaal vajavad kahepaiksed varjepaiku. “Liiga korras” aed, kus muru on igalt poolt madalaks niidetud ja lehed riisutud, on konnadele elamiskõlbmatu kõrb. Jätke aia kaugemasse nurka lehehunnikuid, oksarisu või kivikuhilaid. Need on ideaalsed kohad päevaseks varjumiseks ja talvitumiseks. Samuti on kasulik jätta osa murust niitmata või niita harvemini, et pakkuda niiskemat mikrokliimat. Kui kasutate muruniidukit või trimmerit, alustage niitmist aia keskelt servade poole või kontrollige enne töö alustamist pika rohu sisse – nii annate seal peituvatele loomadele võimaluse põgeneda. Vältides aias mürke ja pakkudes lihtsaid varjepaiku, loote elurikka keskkonna, kus kevaditi kõlab taas rõõmus krooksumine.
