Viinamarjaveini valmistamine kodus on põnev ja loominguline protsess, mis ühendab endas nii teadust kui ka kunsti. Koduveini valmistamine ei nõua keerulisi seadmeid, kuid see vajab kannatlikkust, puhtust ja tähelepanu detailidele. Õigesti valmistatud kodune viinamarjavein võib olla sama kvaliteetne kui poest ostetud vein ning toob lisaks rõõmu ja rahulolu igale valmistajale.
Viinamarjaveini valmistamise põhimõtted
Viinamarjaveini valmistamine algab kvaliteetsetest viinamarjadest. Kodustes tingimustes on oluline valida õiged sordid, mis sobivad meie kliimasse ja mille tulemusel saab harmoonilise maitsega joogi. Eestis on populaarseks saanud sordid nagu ‘Zilga’, ‘Hasanski Sladki’ ja ‘Sukribe’. Need on külmakindlad ja annavad piisava suhkrusisaldusega saagi.
Olulised sammud enne alustamist
- Korjeaeg: Viinamarjad tuleks korjata siis, kui nende suhkrusisaldus on piisavalt kõrge. Seda saab mõõta refraktomeetriga või maitse järgi – marjade maitse peab olema magus, mitte hapu.
- Marjade puhastamine: Mustuse ja lehtede eemaldamine on oluline, kuid marju ei tohiks pesta, sest nende pinnal leiduvad looduslikud pärmid on käärimisprotsessiks vajalikud.
- Varustuse steriilsus: Kõik anumad, torud ja segamisvahendid peavad olema hoolikalt puhastatud ja steriilsed, et vältida soovimatute bakterite sattumist veinisse.
Viinamarjaveini valmistamise protsess sammhaaval
1. Marjade purustamine ja mahla eraldamine
Esimene samm on marjade purustamine, et neilt mahl eraldada. Selleks võib kasutada käsitsi purustamist või spetsiaalset purustit. Kui soovitakse punast veini, jäetakse kestad ja seemned mahla sisse, sest need annavad värvi ja tanniine. Valge veini puhul eraldatakse mahl kestadest kohe pärast purustamist.
2. Käärimise alustamine
Kääritamine on viinamarjaveini valmistamise süda. See toimub, kui pärmid muudavad viinamarjade suhkru alkoholiks ja süsihappegaasiks. Kodustes tingimustes kasutatakse tihti looduslikku pärmi, kuid algajatel tasub kasutada veinipärmi, mis annab kindlama ja stabiilsema tulemuse. Käärimine toimub enamasti 20–25 °C juures ning kestab keskmiselt 10–14 päeva.
3. Esmane käärimine
Esmane käärimine võib olla üsna elav – tekib palju vahtu ja süsihappegaasi, mistõttu tuleb segu iga päev segada, et pärmid saaksid ühtlase toitainejaotuse. Kui aktiivne käärimine vaibub ja viljaliha vajub põhja, võib segu kurnata ning viia järgmisesse anumasse teiseks kääritamiseks.
4. Teisene käärimine ja selitamine
Teine käärimine toimub juba rahulikumas tempos ja kestab mitmeid nädalaid või isegi kuid. Selle käigus muutub vein selgemaks ning tanniinid tasakaalustuvad. Kahe kuni kolme nädala tagant võib veini sifooniga tõsta teise anumasse, et eraldada setted. Nii saavutatakse puhtam ja kvaliteetsem tulemus.
5. Maitse reguleerimine ja suhkru lisamine
Kui vein on oma põhikääritamise lõpetanud, saab soovi korral lisada suhkrut maitse tasakaalustamiseks. Samas tuleb olla ettevaatlik, sest liiga vara lisatud suhkur võib käärimise uuesti käivitada. Selle vältimiseks võib veini stabiliseerida spetsiaalsete lisanditega, mida saab osta veinivalmistamise poodidest.
6. Pudelisse villimine ja säilitamine
Kui vein on saavutanud soovitud maitse ja selguse, võib selle pudelisse villida. Pudelid tuleks sulgeda tihedalt ning hoida jahedas, pimedas kohas horisontaalasendis. Koduvein donerib aja jooksul, mistõttu on soovitatav lasta sel küpseda vähemalt 6 kuud enne tarbimist.
Praktilised nõuanded algajale veinivalmistajale
- Kasuta alati puhtaid ja kvaliteetseid tooraineid.
- Hoia temperatuur stabiilsena kogu kääritamise vältel.
- Ära kiirusta – hea vein vajab aega.
- Tee iga partii kohta märkmeid, et saaksid tulevikus tulemust parandada.
Lisaks on tähtis mõista, et koduveini valmistamine on õppimisprotsess. Esimene partii ei pruugi alati õnnestuda, kuid iga järgmine kord saab annustada suhkrut ja pärmi täpsemalt, et soovitud tulemusele jõuda.
Levinumad vead ja nende vältimine
Üks levinumaid vigu algajatel on tegevuste liiga kiire läbiviimine. Näiteks villitakse vein pudelisse enne, kui käärimine on lõppenud, mis võib põhjustada pudelite plahvatamist ja joogi riknemist. Samuti tuleb jälgida, et vein ei puutuks kokku õhuga, muidu võib see hapuks minna. Teine oluline aspekt on setete eemaldamine – liiga kaua settel hoidmine muudab maitse ebameeldivaks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kuidas aru saada, et käärimine on lõppenud?
Käärimise lõppu saab tuvastada, kui vedelikus enam mullitamist ei toimu ja pinnale ei teki vahtu. Samuti on maitse kuivem ja vähem magus.
Kas on võimalik kasutada poest ostetud viinamarjamahla?
Jah, kuid tuleb veenduda, et mahl ei sisalda säilitusaineid. Need takistavad pärmi tööd ja takistavad käärimist. Parima tulemuse annab naturaalne, värskelt pressitud mahl.
Kui kaua võib kodus valmistatud veini säilitada?
Kodune vein säilib õigetes tingimustes 1–3 aastat. Pikema säilimise tagab pudelite õige hoiustamine – jahedas ja pimedas kohas, temperatuuril 10–14 °C.
Kas suhkrut peab alati lisama?
See sõltub viinamarjade looduslikust suhkrusisaldusest. Kui marjad on väga magusad, siis lisasuhkrut pole vaja. Kui marjad on hapukamad, võib suhkru lisamine parandada kääritamisprotsessi ja tasakaalustada maitset.
Millal on õige aeg veini maitsta?
Esimest maitset võib võtta paar kuud pärast käärimise lõppu, kuid tõeline maitse avaneb vähemalt poole aasta pärast, kui vein on saanud küpseda ja areneda.
Viinamarjaveini kultuur ja koduveinimeistri rõõm
Viinamarjaveini valmistamine on rohkem kui lihtsalt hobi – see on traditsioon, mis toob tagasi lihtsa, looduslähedase eluviisi. Koduveini valmistamine kasvatab kannatlikkust, õpetab jälgima detaile ja pakub mõnusat rahu tundmist, kui töö kannab vilja. Iga pudel on omanäoline ja kannab endas nii valmistaja käekirja kui ka hetkede mälestusi, mil vein valmis. See on elamus, mida ei paku ükski poeletilt ostetud jook.
