Kas olete kunagi unistanud, et hammustate mahlakat, mesimagusat melonit, mille olete ise oma koduaias kasvatanud? Kuigi Eesti kliima võib esmapilgul tunduda eksootiliste lõunamaiste viljade jaoks liiga heitlik ja jahe, on tegelikkuses meloni kasvatamine meie laiuskraadidel täiesti teostatav ning üha populaarsemaks muutuv hobi. Edu võtmeks ei ole siinkohal mitte ainult soe suvi, vaid eelkõige teadlik sordi valik, õigeaegne ettekasvatamine ning mõned spetsiifilised agrotehnilised nipid, mis aitavad taimel meie lühikese suve jooksul viljad täisküpsuseni viia. Isekasvatatud meloni maitse on poest ostetud viljadest kordades intensiivsem ja aromaatsem, pakkudes kasvatajale tõelist gurmeeelamust ja rahulolu tehtud tööst.
Sobiva sordi valimine on edu alus
Esimene ja kõige kriitilisem samm meloni kasvatamisel on õige sordi leidmine. Lõuna-Euroopas populaarsed pika kasvuajaga sordid jäävad Eesti suves hätta – viljad ei jõua enne öökülmi valmida ega saavuta vajalikku suhkrusisaldust. Meie kliimasse sobivad kõige paremini lühikese kasvuajaga ehk varajased sordid ja hübriidid.
Sordivalikul tuleks jälgida pakendil märgitud kasvuaja pikkust (päevade arvu istutamisest saagini). Eesti tingimustes on optimaalne valida sorte, mille kasvuaeg jääb vahemikku 60–80 päeva. Eriti hästi on end tõestanud:
- Cantaloupe-tüüpi melonid: Need on sageli võrgulise koorega ja oranži viljalihaga. Nad on tuntud oma tugeva aroomi ja varajase valmimise poolest.
- Galia-tüüpi melonid: Roheka viljalihaga ja väga magusad, samuti sageli varajased.
- Põhjamaadele aretatud hübriidid (F1): Hübriidsordid on sageli vastupidavamad temperatuurikõikumistele ja haigustele, mis on meie muutlikus kliimas suureks eeliseks.
Seemnete külvamine ja taimede ettekasvatamine
Melon on soojalembene taim ja otsekülv avamaale õnnestub Eestis haruharva. Seetõttu tuleb taimed kindlasti ette kasvatada. Õige aeg seemnete külvamiseks on aprilli keskpaik või mai algus. Liiga varajane külv (näiteks märtsis) võib viia selleni, et taimed venivad välja ja muutuvad nõrgaks enne, kui ilmad lubavad neid kasvuhoonesse istutada.
Järgi neid samme tugevate istikute saamiseks:
- Kasuta külviks eraldi potte, soovitavalt 8-10 cm läbimõõduga. Melonile ei meeldi, kui tema juuri ümberistutamisel häiritakse, seega on turbapotid või ettevaatlik ümberistutamine suurest plastpotist hädavajalik.
- Külva seemned umbes 1,5–2 cm sügavusele kvaliteetsesse külvimulda.
- Idanemiseks vajab melon soojust. Aseta potid kohta, kus temperatuur on 25–28 kraadi. Jahedamas mullas võivad seemned mädanema minna.
- Pärast tärkamist vajavad taimed palju valgust, et mitte välja venida, kuid temperatuuri võib langetada umbes 20–22 kraadini.
Kasvukoha ettevalmistus ja istutamine
Melonid vajavad kasvuks võimalikult palju päikest, soojust ja toitainerikast mulda. Eestis on kõige kindlam viis meloneid kasvatada kasvuhoones või kiletunnelis. Avamaal kasvatamine on riskantsem ja nõuab tavaliselt musta kilemultši ning katteloori kasutamist, et hoida mullatemperatuuri kõrgena.
Muld peaks olema sügavalt haritud, huumusrikas ja kerge lõimisega. Raske ja savine muld, mis hoiab liigset niiskust, melonile ei sobi, kuna see soodustab juurehaigusi. Enne istutamist on soovitatav mulda rikastada komposti või kõdusõnnikuga. Arvesta, et melon on “toitainete ahmija”, seega peab stardiväetis olema korralik.
Taimed istutatakse alalisele kasvukohale alles siis, kui öökülmaoht on täielikult möödas ja mulla temperatuur on tõusnud vähemalt 15 kraadini. Kasvuhoones on see tavaliselt mai lõpp või juuni algus. Jäta taimede vahele piisavalt ruumi (umbes 40-50 cm), et õhk saaks nende vahel vabalt liikuda – see aitab vältida seenhaigusi.
Taimede kujundamine ja kärpimine magusa saagi nimel
Üks suurimaid vigu, mida algajad aednikud teevad, on meloni kasvama jätmine “isevoolu teed”. Et taim suunaks oma energia viljade kasvatamisse ja suhkrute tootmisse, mitte rohelise massi loomisse, on kärpimine hädavajalik.
Kärpimise põhitõed:
- Kui taimel on arenenud 3–5 pärislehte, näpistatakse peavars ladvast ära. See sunnib taime kasvatama külgvõrseid.
- Külgvõrsetest vali välja 2–3 tugevamat, mis juhitakse kasvuhoones nööriga üles või lastakse maapinnal laiali.
- Kui külgvõrsetele tekivad viljaalged, jäetakse alles vaid need võrsed, kus viljad on hakanud paisuma. Vilja kandvat võrset kärbitakse nii, et pärast vilja jääb alles 2–3 lehte.
- Ühele taimele ei tohiks Eesti lühikeses suves jätta liiga palju vilju. Optimaalne on 3–4 vilja taime kohta. Kui jätad rohkem, jäävad viljad väikeseks ja ei pruugi valmida ega muutuda magusaks.
Kastmine, väetamine ja hooldus
Melon koosneb suures osas veest, seega on regulaarne kastmine kriitilise tähtsusega, eriti viljade intensiivse kasvu perioodil. Siiski kehtib siin kuldreegel: kasta harvemini, aga põhjalikult. Pindmine sirtsutamine ei julgusta juuri sügavale tungima.
Väga oluline on vältida vee sattumist taime juurekaelale ja lehtedele, kuna see soodustab varremädaniku teket. Parim on kasta taime ümbert ringiratast või kasutada tilkkastmissüsteemi. Kasuta alati leiget, päikese käes soojenenud vett – külm kraanivesi on melonile šokk.
Kui viljad on saavutanud oma sordiomase suuruse ja hakkavad valmima (umbes 2-3 nädalat enne korjet), tuleks kastmist oluliselt vähendada või see täiesti lõpetada. See tekitab taimes kerge stressi, mis sunnib teda suhkruid viljadesse kontsentreerima, muutes meloni tunduvalt magusamaks.
Väetamisel tuleks kasvu algfaasis kasutada lämmastikurikast väetist (näiteks nõgesevirre), kuid õitsemise ja viljumise ajal vajab taim rohkem kaaliumi ja fosforit. Kaalium on element, mis vastutab otseselt viljade magususe ja säilivuse eest.
Tolmeldamine – kas loota loodusele?
Kasvuhoones kasvatades võib tekkida probleem tolmeldamisega, kuna putukaid ei pruugi seal piisavalt liikuda. Melonil on ühel taimel nii isas- kui ka emasõied. Emasõie tunneb ära väikese palli (viljahakatise) järgi õie taga, isasõiel see puudub.
Kui märkate, et väikesed viljahakatised kolletuvad ja kukuvad ära, on see märk puudulikust tolmeldamisest. Kindla saagi saamiseks soovitame teha käsitolmeldamist. Selleks võtke hommikupoolikul lahti läinud isasõis, eemaldage kroonlehed ja hõõruge ettevaatlikult isasõie tolmukat emasõie emakasuudme vastu. Ühe isasõiega saab tolmeldada mitu emasõit.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Miks minu melonid ei ole magusad?
Vähese magususe põhjuseid võib olla mitu: liiga jahe ja pilvine suvi, liigne lämmastikväetis, liiga palju vilju ühe taime küljes või liigne kastmine valmimisperioodil. Samuti on oluline lasta viljal taime küljes täielikult küpseda.
Kuidas ma tean, millal melon on küps?
Küpsuse määramiseks on kolm peamist märki:
1. Lõhn: Küps melon levitab tugevat ja meeldivat aroomi, eriti varre kinnituskoha juures.
2. Värvus: Koor muudab värvi (sõltuvalt sordist sageli rohelisest kollakaks või beežiks).
3. Varre eraldumine: Küps melon eraldub varre küljest kergelt. Kui varre ümber tekib ringikujuline lõhe (n-ö “krae”) ja vili tuleb kerge pööramisega lahti, on see valmis.
Kas melonitaimi ründavad ka kahjurid?
Jah, kasvuhoones on meloni suurimaks vaenlaseks kedriklest. Need on mikroskoopilised ämblikulaadsed, kes imevad lehtedest mahla, muutes lehed kollasekirjuks ja kuivanuks. Nende vastu aitab kõrge õhuniiskuse hoidmine (mida melon muidu väga ei armasta) või spetsiaalsete looduslike tõrjevahendite kasutamine. Samuti võivad tülikaks osutuda lehetäid.
Kas ma võin kasvatada melonit koos kurkidega?
Jah, melonid ja kurgid on sugulased ning neil on sarnased kasvunõuded (soojus, niiskus). Siiski tuleks jälgida, et jõulisema kasvuga kurgid ei varjutaks meloneid liigselt. Risttolmlemist nende kahe vahel karta ei ole vaja – kurk ja melon omavahel ei ristu.
Saagi säilitamine ja värske tarbimine
Eestis kasvatatud melonid on mõeldud eelkõige koheseks tarbimiseks. Erinevalt poodides müüdavatest talimelonitest ei säili koduaias kasvatatud varajased sordid kuigi kaua. Pärast korjamist säilib küps melon jahedas (kuid mitte liiga külmas külmkapis) umbes nädala kuni kümme päeva. Külmkapp võib vähendada meloni aroomi, seega on soovitatav hoida terveid vilju jahedas sahvris või keldris temperatuuril 10–12 kraadi.
Kui saak on korraga suur, saab melonit edukalt kasutada smuutides, puuviljasalatites või isegi kergetes suvistes eelroades, näiteks klassikalises koosluses prosciutto singiga. Üleküpsenud melonist saab valmistada suurepärast sorbetti või keeta sellest koos tsitruselistega eksootilist moosi. Isegi kui esimene katsetus ei anna hiigelsaaki, on kogemus ja see esimene oma aia meloni maitse väärt igat pingutust.
