Tigusid peetakse sageli vaikseteks ja märkamatuks elanikeks meie aedades, niitudel ja metsades. Kuid nende väikesed kehad peidavad keerukat ökoloogiat ja huvitavat mitmekesisust, mis mängib suurt rolli Eesti looduses. Teades rohkem tigude liikidest ja nende levikust, oskame paremini mõista, kuidas nad mõjutavad ökosüsteemi ning kuidas kaitsta neid ja nende elupaiku.
Tigude bioloogia ja elutsükkel
Tigude kõige iseloomulikum tunnus on nende pehme keha ja spiraalikujuline karp ehk kodakoor. Enamik Eestis elavaid tigusid kuulub kas maismaa- või veetikude hulka. Maismaategudel on võime hingata õhku ja nad liiguvad limarajal, samas kui vesitigusid leidub järvedes, ojades ja tiikides.
Tigudel on hermafrodiitne paljunemissüsteem, mis tähendab, et neil on nii isas- kui emasuguelundid. See omadus annab neile suure ökoloogilise eelise, sest iga kohtumine teise liigikaaslasega võib potentsiaalselt viia paljunemiseni. Tänu sellele on tigude populatsioonid üsna kohanemisvõimelised ning võivad soodsatel aastatel kiirelt kasvada.
Tuntumad tigude liigid Eestis
Eestis on registreeritud üle 80 erineva teoliigi. Neid võib leida alates niitudest ja metsadest kuni linnaparkide ja hoovini. Alljärgnevalt on toodud mõningad sagedasemad ja huvitavamad liigid, mida Eestis kohtab:
1. Viinamäetigu (Helix pomatia)
See suur ja tuntud teoliik on Eestis laialdaselt levinud. Viinamäetigu eelistab niiskeid ja lubjarikkaid piirkondi, kus on piisavalt varju. Teda võib kohata eriti palju Lääne- ja Lõuna-Eestis. Tegemist on Euroopa ühe suurima maismaateoga, kelle karb läbimõõt võib ulatuda kuni 5 sentimeetrini.
2. Mustpea-tigu (Arianta arbustorum)
Mustpea-tigu on väiksem kui viinamäetigu, kuid teda leidub peaaegu igas Eesti piirkonnas. Tema kestade värvus ja muster võivad oluliselt varieeruda. Liik eelistab niiskeid metsaaluseid ja heinamaid ning on väga kohanemisvõimeline erinevate keskkonnatingimustega.
3. Porganditigu (Arion rufus)
See ilma kojata nälkjas on aednikele hästi tuntud, sest ta armastab näksida salatit, maasikaid ja muid köögivilju. Porganditigu kuulub nälkjate hulka, kellel puudub kaitsev kest. Ta on aktiivne peamiselt niisketes tingimustes ja öösiti.
4. Vesitigude perekond
Eesti siseveekogudes elab hulk vesitigusid, näiteks tiigiteod ja mudateod. Need liigid mängivad olulist rolli veekogude ökosüsteemis – nad puhastavad vetikatest ja orgaanilistest jääkidest pinnast ning on samas toiduks paljudele kaladele ja lindudele.
Tigude levik ja elupaigad Eestis
Tigude levik sõltub suuresti kliimast, pinnasest ning niiskuse tasemest. Kuna Eesti kliima on parasvöötmeline ja suhteliselt niiske, pakub see tigudele ideaalseid elutingimusi. Neid võib leida peaaegu igal pool – alates tihedatest metsadest kuni linnade haljasaladeni.
Oluline roll on ka pinnase koostisel: tigude jaoks sobib kõige paremini lubjarikas pinnas, mis aitab neil oma kesta tugevana hoida. Seetõttu on näiteks Saaremaa ja Lääne-Eesti rannikualad eriti liigirikkad. Samas Põhja-Eesti paekõrged pakuvad sobivaid elupaiku mitmele haruldasele tiguliigile.
Inimeste mõju tigude populatsioonile
Inimtegevus mõjutab tigude elukeskkonda mitmel moel. Linnastumine, metsaraie ja intensiivne põllumajandus võivad hävitada tigudele sobivaid elupaiku. Samuti mõjutavad tigude populatsioone aia- ja põllumajanduses kasutatavad kemikaalid. Siiski on mitmeid piirkondi, kus tigu on suutnud inimese koostatud keskkonnaga hästi kohaneda.
Aedades võib tigu olla nii kahjur kui ka kasulik olend. Kui mõned liigid söövad noori taimi, siis teised aitavad lagundada taimset prügi ning rikastada mulda. Seetõttu tasub tigude vastu võidelda mõistlikkuse ja mõõdukuse piires.
Kaitsealused ja haruldased tigude liigid Eestis
Eestis elab ka mitmeid kaitsealuseid tiguliike, kelle levik on piiratud spetsiifiliste tingimustega. Mõned nendest liikidest on väga tundlikud inimese tegevuse ja kliimamuutuse suhtes. Näiteks:
- Suurtigusikk (Vertigo moulinsiana) – eelistab niiskeid ja lubjarikkaid soid;
- Väike-tigusikk (Vertigo angustior) – ohustatud liik, levinud peamiselt Lääne-Eesti lubjarikastel aladel;
- Tumedavöödiline nälkjas (Milax gagates) – harvaesinev, kohati leitud rannikupiirkondadest.
Nende liikide säilitamiseks tuleb säilitada niiskeid elupaiku ja vältida liigset kuivendamist, mis vähendab tigudele sobivat keskkonda.
Kuidas tigusid määrata ja uurida
Tigude määramine võib tunduda keeruline, kuid mõne põhiteadmise abil saab neid üsna hästi eristada. Peamised tunnused, mille järgi liike määrata, on kesta kuju, suurus, värvus, ava kuju ja elupaik. On kasulik kasutada spetsiaalseid tigude määrajaid ja uurimistööde juhendeid, mida pakuvad näiteks Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja Eesti Looduseuurijate Selts.
Tigude vaatlemine aitab paremini mõista meie looduse mitmekesisust ning õhutab tähelepanelikkust väikeste, tihti tähelepanuta jäävate organismide suhtes.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Milline on kõige levinum tigude liik Eestis?
Üheks kõige tavalisemaks liigiks on mustpea-tigu, keda leidub peaaegu igasuguses keskkonnas – alates metsadest kuni linnaparkideni.
Kas kõik teod on taimedele kahjulikud?
Mitte kõik. Kuigi mõned nälkjad võivad kahjustada aedvilju, on paljud teod olulised lagundajad ning aitavad parandada mulla viljakust.
Kas Eestis leidub invasiivseid tigude liike?
Jah, viimastel aastatel on siia jõudnud mõned võõrliigid, sealhulgas hispaania nälkjas (Arion vulgaris), kes suudab kiiresti paljuneda ja konkureerida kohalike liikidega.
Kuidas tigudest aias looduslikult vabaneda?
Parimad looduslikud viisid on tigude käsitsi korjamine, õhtune niiskuse vähendamine ning looduslike vaenlaste, nagu siilide ja lindude, toetamine aias.
Tigude uurimise tähtsus looduses
Tigude uurimine annab olulist infot keskkonnaseisundi ja elupaikade muutuste kohta. Kuna nad reageerivad kiiresti niiskuse, temperatuuri ja pinnase koostise muutustele, sobivad nad hästi bioindikaatoritena. Neid uurides on võimalik jälgida ka kliimamuutuse mõju Eesti ökosüsteemidele. Tigude kaitse ning mõistmine on oluline osa eluslooduse säilitamisest, mis aitab tasakaalustada inimese ja looduse vahelist suhet.
