Eestimaa sügis on paljude jaoks aasta oodatuim aeg, mil metsaalused kattuvad värvilise ja ahvatleva vaibaga. Seenele minek on eestlaste rahvussport, teraapia ja toidulaua rikastamise viis üheskoos. Kuid selle idülli varjus peitub ka tõsine oht: meie metsades kasvab sadu liike, mis on söödavad ja maitsvad, kuid nende kõrval leidub ka neid, mis võivad põhjustada raskeid mürgistusi või olla suisa surmavad. Mükoloogid ehk seeneasjatundjad rõhutavad igal aastal üht ja sama kuldreeglit: korvi tohib panna ainult seda seent, mida tunned sajaprotsendilise kindlusega. Isegi väike kahtlus peaks olema piisav põhjus, et jätta ahvatleva välimusega seenekübar samblasse kasvama. Selles põhjalikus ülevaates vaatame teadlase pilgu läbi, millised on need liigid, mis väärivad kohta pannil, ja millised tuleks jätta metsaökosüsteemi puutumata osaks.
Seenekorjamise põhitõed: kuidas vältida saatuslikke vigu
Enne konkreetsete liikide juurde asumist on oluline mõista seenemaailma mitmekesisust ja petlikkust. Mükoloogid tuletavad meelde, et seente välimus võib varieeruda sõltuvalt kasvukohast, ilmastikust ja seene vanusest. Vihmaga ligunenud seen võib kaotada oma iseloomulikud tunnused, ja noor seen võib välja näha hoopis teistsugune kui täiskasvanud isend. Seetõttu ei piisa vaid pildi vaatamisest raamatus; tuleb tunda seene ehitust, lõhna ja kasvukohta.
Üks levinumaid müüte, mida tuleb kummutada, on uskumus, et ussid ei söö mürgiseid seeni. See on vale. Putukate ja tigude seedesüsteem erineb inimese omast kardinaalselt ning ussitanud seen võib olla inimesele surmavalt mürgine. Samuti ei kehti vanarahva tarkused hõbelusika tumenemisest või sibula värvimuutusest seente keetmisel – need on keemilised reaktsioonid, mis ei indikeeri toksiinide olemasolu.
Kindla peale minek: parimad söögiseened Eesti metsades
Algajale seenelisele on parim strateegia keskenduda liikidele, mida on raske segamini ajada mürgiste teisikutega ja mis pakuvad suurepärast maitseelamust. Järgnevalt toome välja seened, mis on mükoloogide hinnangul kõige turvalisemad ja väärtuslikumad valikud.
Harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)
Kukeseen on vaieldamatult Eesti metsade kuninganna. Tema suurimaks eeliseks on see, et teda on peaaegu võimatu segamini ajada surmavalt mürgiste seentega. Kukeseenele on iseloomulik kollane värvus, mis võib varieeruda kahvatust munakollaseni. Erinevalt paljudest teistest seentest ei ole kukeseene kübara all eoslehekesi, vaid on voldid, mis laskuvad mööda jalaosa allapoole.
Kukeseened on tuntud ka selle poolest, et nad ussitavad harva. Küll aga tasub olla tähelepanelik vale-kukeseene suhtes. Kuigi vale-kukeseen ei ole mürgine (pigem väheväärtuslik ja kohati seedehäireid tekitav), on tal erksam oranž värvus ja peenemad, tihedamad eoslehekesed, mis on jala küljest selgelt eristatavad, mitte ei sulandu sellesse nagu päris kukeseenel.
Kivipuravik (Boletus edulis)
Puravikud on üldiselt ohutu seeneperekond, sest torukübaraga (kübara all on justkui svamm) seente hulgas ei ole Eestis surmavalt mürgiseid liike, kuigi leidub mittesöödavaid. Kivipuravik on neist kõige hinnatum. Teda iseloomustab:
- Pruun kübar, mis on niiske ilmaga kergelt limane.
- Jäme ja tugev jalg.
- Kübara all olev torukeste kiht on noorelt valge, vananedes muutub kollakaks või oliivroheliseks.
- Jalal on näha peent valget võrgustikku, eriti ülaosas.
Suur sirmik (Macrolepiota procera)
See on seen, mis paneb algaja südame kiiremini põksuma oma suuruse tõttu. Suur sirmik on suurepärane söögiseen, mida sageli praetakse nagu snitslit. Tema peamine tunnus on suur, soomustega kaetud kübar ja pikk jalg, millel on liikuv rõngas. Rõngast saab mööda jalga üles-alla liigutada. See on kriitiline tunnus, sest paljudel mürgistel sugulastel on rõngas jala külge kinni kasvanud.
Hoiatus: Vältige sirmikuid, mille kübara läbimõõt on täiskasvanuna alla 10-12 cm. Väikesed sirmikud võivad olla surmava mürgisusega (näiteks pruunjas sirmik), seega korjake ainult suuri ja selgete tunnustega isendeid.
Kuuseriisikas (Lactarius deterrimus)
Riisikad on eestlaste suured lemmikud, eriti soolatult. Enamik riisikaid vajab kupatamist, et eemaldada kibe piimmahl. Kuuseriisikas on aga erand – seda võib süüa värskelt praetult. Teda tunneb ära porgandikarva välimuse ja roheka tooni järgi, mis tekib vigastamisel. Piimmahl on alguses oranž, hiljem muutub veinipunaseks ja lõpuks roheliseks. Kuuseriisikad kasvavad, nagu nimigi ütleb, kuuskede läheduses.
Surmavad ja ohtlikud: seened, millest tuleb suure kaarega mööda käia
Mükoloogi kõige tõsisem ülesanne on hoiatada inimesi liikide eest, mis võivad maksta elu. Mürgiseened ei pruugi olla halva maitsega ega peletava välimusega. Vastupidi, paljud mürgistuse saanud inimesed on hiljem kirjeldanud, et toit maitses suurepäraselt.
Valge ja roheline kärbseseen (Amanita virosa ja Amanita phalloides)
Need on Eesti metsade kõige ohtlikumad seened. Vaid pool kübarat võib olla täiskasvanud inimesele surmav. Nende mürgid (amatoksiinid) ei lagune keetmisel, kuivatamisel ega soolamisel.
- Roheline kärbseseen: Oliivrohelise või kollaka kübaraga. Segamini aetakse sageli rohelise pilvikuga. Erinevus: kärbseseenel on jala alusel tupp (nagu kotike, millest seen välja kasvab) ja jala ülaosas rõngas. Pilvikul need puuduvad täielikult.
- Valge kärbseseen: Üleni valge. Segamini aetakse šampinjonidega. Erinevus: šampinjoni eoslehekesed on noorelt roosad ja vanalt tumepruunid, valgel kärbseseenel jäävad need alati lumivalgeks.
Kuslapuu-narmasnutt ja vöödikud
Need seened on eriti salakavalad. Näiteks kühmvöödik ja kastanvöödik sisaldavad orellaniini, mis on neerumürk. Mürgistuse tunnused võivad ilmneda alles 3–14 päeva pärast söömist, kui neerud on juba pöördumatult kahjustunud. Seetõttu soovitavad mükoloogid algajatel vältida kõiki pruune ebamäärase välimusega seeni.
Tavavahelik (Paxillus involutus)
Aastakümneid peeti tavavahelikku söögiseeneks, kuid tänapäeval on see tunnistatud ohtlikuks. Ta sisaldab antigeene, mis võivad inimese organismis kuhjuda. Mõnel inimesel ei juhtu midagi aastaid, kuid ühel hetkel vallandub tugev autoimmuunreaktsioon, kus organism hakkab lagundama omaenda punaseid vereliblesid. Kuna reaktsioon on individuaalne ja ettearvamatu, ei tohi tavavahelikku enam korjata.
Levinud eksitajad: kuidas eristada sarnaseid liike
Kõige suurem oht metsas ei ole mitte täielik teadmatus, vaid “pooltundmine”. Siin on mõned klassikalised paarid, mis seenelisi segadusse ajavad.
Sapipuravik vs. Kivipuravik:
Metsa all näeb sapipuravik välja ahvatlevalt sarnane kivipuravikuga. Erinevus seisneb maitses ja detailides. Sapipuraviku torukeste kiht on kergelt roosakas (mitte kollane ega rohekas) ja jala peal on tumedam võrgustik. Kui kahtlete, võib keeleotsaga ettevaatlikult lõikepinda katsuda – sapipuravik on talumatult kibe. Üksainus sapipuravik võib rikkuda terve potitäie seenekastet, kuigi mürgine ta otseselt ei ole.
Soomustindik ja alkohol:
Soomustindik on noorelt hea söögiseen, kuid sisaldab ainet nimega kopriin. See aine takistab alkoholi lagundamist organismis. Kui süüa soomustindikut ja tarbida alkoholi (isegi 24-48 tundi hiljem), tekib mürgistusreaktsioon: nägu punetab, süda klopib ja tekib tugev iiveldus. Seega on see seen “karsklaste delikatess”.
Korduma kippuvad küsimused seente kohta
Mükoloogid puutuvad oma töös kokku paljude praktiliste küsimustega, mis seenelisi vaevavad. Siin on vastused neist kõige levinumatele.
Kas seeni peab lõikama noaga või võib neid maast välja keerata?
See on igivana vaidlus, kuid mükoloogilisest vaatevinklist pole seeneniidistiku jaoks suurt vahet. Oluline on, et seeneniidistikku (mütseeli) asjatult ei lõhutaks. Kui keerate seene välja, katke tekkinud auk samblaga, et niidistik ei kuivaks. Puravikke soovitatakse pigem keerata, et jalaosa ei läheks raisku ja et mulla sisse jäänud jalaots ei hakkaks mädanema. Sitkema jalaga seeni on lihtsam lõigata.
Kas maanteede äärest tohib seeni korjata?
Seened on looduslikud “svammid”, mis imavad endasse keskkonnast nii kasulikke kui ka kahjulikke aineid, sealhulgas raskemetalle (plii, kaadmium). Seetõttu ei soovitata seeni korjata suurte maanteede vahetust lähedusest, tööstuspiirkondadest ega linnaparkidest. Mida kaugemal tsivilisatsioonist, seda puhtam on saak.
Mida teha, kui kahtlustan seenemürgistust?
Kui pärast seente söömist tekib iiveldus, oksendamine, kõhuvalu või teadvushäired, tuleb viivitamatult tegutseda. Ärge oodake sümptomite möödumist. Helistage Mürgistusteabekeskuse numbril 16662 või kutsuge kiirabi. Püüdke säilitada söödud toidu jäänused või okseproov, sest see aitab arstidel ja mükoloogidel tuvastada mürgistuse põhjustanud seene liigi ja määrata õige ravi.
Kui kaua võib värskeid seeni säilitada?
Värsked seened riknevad kiiresti. Ideaalne oleks need puhastada ja töödelda samal päeval. Kui see pole võimalik, hoidke neid lahtiselt jahedas ja õhurikkas kohas (näiteks külmkapis paberisse keeratuna või korvis), kuid mitte kilekotis. Kilekotis lähevad seened kiiresti hallitama ja neis võivad tekkida mürgised laguproduktid isegi siis, kui seen ise oli algselt söödav.
Vastutustundlik korilane hoiab metsa
Lõpetuseks on oluline meeles pidada, et seenelkäik ei ole mitte ainult saagi kogumine, vaid ka vastutus looduse ees. Ära talla asjatult sammalt, ära löö jalaga ümber seeni, mida sa ei tunne või ei taha korjata – need on olulised metsaelanikele ja ökosüsteemile. Tundmatud seened on sageli elupaigaks haruldastele putukatele või sümbioosipartneriks puudele.
Samuti on tark korjata seeni korvi, mitte kilekotti. Korvis saavad seened hingata ja nende eoslehekesed saavad levitada eoseid, kindlustades uue seenepõlve ka järgmisteks aastateks. Mõistlik ja teadlik seeneline lahkub metsast tänutundega, jättes endast maha puhta looduse ja võttes kaasa vaid need seened, mille ohutuses on ta täiesti veendunud. Head ja turvalist seeneõnne!
