Seente korjamine on eestlaste jaoks midagi enamat kui lihtsalt toiduvarumine – see on rahvuslik hbi, teraapiavorm ja viis loodusega ühenduses olla. Sügiseti täituvad metsaalused kummikutes korilastega, kes otsivad sambla seest peituvaid aardeid. Kuigi paljud meist on õppinud maast madalast, et “kui seenel on all svamm, siis see on söödav”, on tegelikkus mõnevõrra keerulisem. Puravikud on kahtlemata ühed armastatuimad söögiseened, kuid levinud müüt, et nende seas pole mürgiseid liike, võib viia terviserikete ja äärmisel juhul haiglaravini. Et metsaskäik lõppeks maitsva kastme, mitte murega, on kriitiliselt oluline tunda ka neid puravikulisi, mis patta ei passi.
Müüt ohututest torikseentest
Väga levinud on eksiarvamus, et mürgised on ainult need seened, millel on kübara all eoslehekesed (nagu kärbseseentel), ja need, millel on torukesed ehk “svamm”, on automaatselt ohutud. See reegel kehtib osaliselt – tõsi on see, et puravikuliste seas ei leidu nii surmavaid liike nagu valge või roheline kärbseseen, mis võivad tappa juba väikese koguse tarbimisel. Siiski leidub puravike perekonnas liike, mis on toorelt mürgised, põhjustavad tugevaid seedehäireid või on lihtsalt nii halva maitsega, et rikuvad kogu toidu.
Ohtlikkuse skaala puravike puhul varieerub. Mõned liigid, nagu sapipuravik, on “mürgised” vaid oma talumatu maitse tõttu, samas kui teised, nagu saatana-kivipuravik, sisaldavad toksiine, mis kutsuvad esile tõsise mürgistuse. Seetõttu peab iga seeneline suutma eristada kuninglikku kivipuravikku tema kurjadest teisikutest.
Sapipuravik – kõige levinum pettumus
Kõige sagedamini satub seenelise korvi sapipuravik (Tylopilus felleus). See ei ole klassikalises mõttes eluohtlikult mürgine, kuid seda peetakse mittesöödavaks tema äärmiselt kibeda maitse tõttu. Sapipuraviku salakavalus seisneb tema välimuses – ta on äravahetamiseni sarnane meie metsade kuninga, hariliku kivipuravikuga.
Kuidas sapipuravikku ära tunda:
- Torukeste värvus: Noorel sapipuravikul on torukesed valkjad, kuid vananedes muutuvad need selgelt roosakaks. Kivipuravikul on torukesed alguses valged, hiljem kollakad või oliivrohelised, kuid mitte kunagi roosad.
- Jalamuster: See on üks kindlamaid tunnuseid. Kivipuraviku jalal on peenike valge võrgustik (eriti jala ülaosas). Sapipuraviku jalal on aga tume ja silmatorkav võrgustik, mis on pruunikas või mustjas.
- Maitseproov: Kui kahtlete, võib seene kübarat või jala lõikepinda keeleotsaga kergelt puudutada. Sapipuravik on talumatult kibe. See maitse ei kao keetmisel ega praadimisel, vaid muutub intensiivsemaks. Üksainus sapipuravik suudab muuta terve potitäie seenesousti söödamatuks.
Saatana-kivipuravik – haruldane, kuid ohtlik
Eesti tingimustes on tõeliselt mürgised puravikud haruldased, kuid kliima soojenemise ja liikide levikuga võib siinmail kohata saatana-kivipuravikku (Rubroboletus satanas). See on Lääne-Eestis ja saartel (peamiselt lubjarikkal pinnasel) harva esinev, kuid siiski olemasolev liik, mis kuulub kaitse alla. Hoolimata kaitsestaatusest ei tohi seda süüa.
Selle seene tunnused on väga spetsiifilised ja peaksid panema häirekellad tööle:
- Kübar: Tavaliselt väga hele, hallikasvalge, meenutades kohati lubjakivi tooni. See on selges kontrastis teiste puravike pruunide toonidega.
- Torukesed ja jalg: Torukesed on algul kollakad, kuid muutuvad kiiresti veripunaseks. Jalg on jäme ja tünjas, kaetud punase võrgustikuga. Üldmulje on sageli, et seenel on “punane kõht”.
- Lõhn: Vanemad isendid levitavad ebameeldivat raipehaisu.
- Mürgistusnähud: Tarbimine põhjustab ränka oksendamist, kõhuvalu ja verist kõhulahtisust. Mürgid (bolesatiin) on kuumusele vastupidavad, kuid pikaajaline keetmine võib mürgisust vähendada – siiski on risk liiga suur.
Kaunis puravik ja teised punaseokkalised
Lisaks saatana-kivipuravikule leidub teisigi punaste torukestega puravikke, mis tekitavad segadust. Üks neist on kaunis puravik (Caloboletus calopus). Sarnaselt sapipuravikule on ta väga kibe ja mittesöödav, kuigi mitte surmavalt mürgine. Teda iseloomustab hallikas kübar, sidrunkollased torukesed (mis katsudes lähevad siniseks) ja punase-kollasekirju jalg.
Seevastu tamme-kivipuravik (Suillellus luridus) ja punajalg-kivipuravik (Neoboletus luridiformis) on tinglikult söödavad seened, mida paljud kogenud seenelised hindavad. Siiski peitub siin oht algajatele:
- Need seened sisaldavad toksiine, mis lagunevad alles põhjalikul kuumtöötlemisel. Toorelt või pooltoorelt on nad mürgised.
- Mõned allikad hoiatavad tamme-kivipuraviku tarbimise eest koos alkoholiga (kopriini-laadne reaktsioon), kuigi uuemad uuringud on selles osas vastukäivad.
- Nende seente viljaliha muutub lõikepinnal koheselt tindisiniseks. See ehmatab paljusid korilasi, kuid siniseks värvumine iseenesest ei tähenda mürgisust – see on vaid keemiline reaktsioon hapnikuga.
Kuidas eristada mürgiseid puravikke söödavatest: kuldreeglid
Et vältida ebameeldivaid üllatusi, tasub metsas järgida kindlat tegutsemisplaani. Visuaalne vaatlus on teie esimene kaitseliin.
1. Vaata torukeste värvi
Enamikul suurepärastel söögiseentel (kivipuravikud, punapuravikud, võipuravikud) on torukesed valged, kollased, hallikad või oliivrohelised. Kui torukesed on erepunased või roosad, on see tugev ohumärk. Punased torukesed viitavad sageli liikidele, mis vajavad erikäsitlust või on mürgised, roosad aga kibedale sapipuravikule.
2. Jälgi värvimuutust
Lõika seene jalg või kübar pooleks. Kui viljaliha värvub kiiresti intensiivselt siniseks või lillakaks, peate olema ettevaatlik. Kuigi sinine värvus on omane ka heale söögiseenele nagu punapuravik (mis läheb jalamil sinakaks või lillakaks), on see sageli kombineeritud teiste tunnustega. Kiire ja sügav “tindisinine” reaktsioon on omane paljudele “punastele” puravikele, mida algaja peaks vältima.
3. Uuri jala mustrit
See on parim viis eristada kuninglikku kivipuravikku sapipuravikust. Jäta meelde: kivipuravikul on hele võrk tumedal taustal (või lihtsalt hele võrk), sapipuravikul on tume võrk heledamal taustal.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas kõik ussitanud seened on söödavad?
See on üks ohtlikumaid müüte. Putukate ja tigude seedesüsteem erineb täielikult inimeste omast. See, et uss sööb seent, ei tähenda, et see on inimesele ohutu. Ka mürgised seened võivad olla ussitanud.
Kas mürgise seene saab ära tunda hõbelusika abil?
Rahvatarkus, et mürgiseene keetmisel muutub hõbelusikas mustaks, on vale. Hõbe reageerib väävliühenditele, mida leidub nii söödavates kui ka mürgistes seentes. Samuti ei pea paika sibula või küüslaugu värvimuutus.
Mida teha, kui seen läheb lõigates siniseks?
Siniseks värvumine on oksüdatsioonireaktsioon. Paljud head söögiseened (nt sametpuravik, punapuravik) muudavad värvi. See ei ole automaatne mürgisuse tunnus, kuid kui tegu on punaste torukestega seene ja siniseks mineva viljalihaga, on parem seen metsa jätta, kui te liiki täpselt ei tunne.
Kas maitsmine on ohutu?
Puravikuliste puhul on pisikese tükikese maitsmine ja seejärel välja sülitamine üldiselt ohutu viis sapipuraviku tuvastamiseks. Kuid seda ei tohi teha eoslehekestega seente (näiteks kärbseseente) puhul, kus isegi väike kogus mürki võib olla ohtlik.
Tegutsemine mürgituskahtluse korral
Isegi kõige kogenum seeneline võib eksida, rääkimata lastest, kes võivad metsas uudishimust midagi suhu pista. Kui peale seente söömist tekib halb enesetunne, ei tohi jääda ootama sümptomite möödumist.
Esimesed mürgistusnähud puravikuliste puhul on tavaliselt seotud seedetraktiga: iiveldus, oksendamine, tugevad kõhuvalud ja kõhulahtisus. Need võivad ilmneda 30 minuti kuni paari tunni jooksul pärast söömist. Erinevalt valgest kärbseseenest, mille peiteaeg on pikk ja tagajärjed sageli surmavad, on puravikumürgistused enamasti ägeda loomuga, kuid harva fataalsed, kui abi saadakse õigeaegselt.
Tegutsemisjuhised:
- Helista Mürgistusteabekeskuse numbril 16662. See number töötab Eestis ööpäevaringselt ja kõned on anonüümsed. Spetsialistid oskavad hinnata olukorra tõsidust ja anda edasisi juhiseid.
- Ära viska toidujääke minema. Kui vähegi võimalik, säilita puhastamata seeni või toidujääke. Need võivad olla arstidele vajalikud toksiini ja seeneliigi tuvastamiseks.
- Söega seotud esmaabi. Aktiivsüsi võib aidata mürke siduda, kuid selle kogused peavad olema suured (täiskasvanule ligikaudu 50g ehk terve pakk või rohkemgi, sõltuvalt tableti kaalust). Enne söe manustamist konsulteeri alati infoliiniga 16662.
- Vedeliku tarbimine. Oksendamise ja kõhulahtisuse korral kaotab keha palju vedelikku. Joo väikeste lonksudena vett, et vältida dehüdratsiooni.
Metsas käimine ja seente korjamine on suurepärane viis rikastada oma toidulauda, kuid see nõuab austust looduse vastu ja pidevat õppimist. Reegel “parem karta kui kahetseda” on seente puhul ainuõige – kui kahtled liigis kasvõi ühe protsendi ulatuses, jäta see seen metsa oma elu elama.
