Tomatite kasvatamine on paljude Eesti aednike jaoks suvine lemmiktegevus, mis toob kasvuhoonesse meeldivat aroomi ja toidulauale mahlaseid ja päikesest pakatavaid vilju. Edukas tomatikasvatus nõuab aga enamat kui lihtsalt taime mulda pistmist ja regulaarset kastmist. Üks olulisemaid ja sageli ka enim segadust tekitavaid hooldustöid on tomati külgvõrsete näpistamine, mida rahvakeeles tuntakse laialdaselt ka kui tomatite varastamist. See pealtnäha väike ja lihtne tegevus mõjutab otseselt nii kogu taime tervist, saagikust kui ka viljade valmimise kiirust. Kui lasta tomatitaimel täiesti omasoodu kasvada, muutub see väga kiiresti läbipääsmatuks ja tihedaks padrikuks. Sellises olukorras kulub taime väärtuslik energia lopsakate lehtede ja kümnete uute harude kasvatamisele, mitte aga õite ja viljade moodustamisele, mida me tegelikult ootame. Seetõttu on teadlik, õigete võtetega ja mis peamine – õigeaegne sekkumine hädavajalik, et tagada taimede optimaalne areng ja maksimaalne maitsev saak. Selles põhjalikus juhendis vaatame väga detailselt, millal on see kõige õigem hetk külgvõrsete eemaldamisega alustada, millised on parimad ja taimele ohutuimad tehnikad ning kuidas vältida algajate aednike levinumaid ja kulukamaid vigu.
Külgvõrsete eemaldamine ei ole pelgalt aedniku esteetiline valik, vaid sügavalt taime bioloogia ja elutsükliga seotud protsess. Iga uus võrse, mis jäetakse eemaldamata, konkureerib emataimega eluliselt tähtsate ressursside – vee, mullas olevate toitainete ja elutähtsa päikesevalguse – pärast. See tähendab otseselt seda, et iga lisaharu lükkab edasi esimese magusa tomati punaseks värvumist ja vähendab lõppkokkuvõttes kogu suvise saagi kvaliteeti ja suurust. Eriti meie lühikeses ja heitlikus põhjamaises suves, kus päikselisi ja tõeliselt sooje päevi on piiratud arvul, on täiesti kriitilise tähtsusega suunata kogu taime kasvujõud otse viljade arendamisse. Õige ajastuse tabamine ja tehnika valdamine muudab tomatite hooldamise nauditavaks ja äärmiselt loogiliseks tegevuseks, mis tasub end suve teises pooles rikkaliku saagiga mitmekordselt ära.
Mis on tomati külgvõrsed ja miks need tekivad?
Tomati külgvõrsed on täiesti uued, algselt väikesed varrehakatised, mis hakkavad kasvama peavarre ja sealt välja ulatuva lehevarre vahelises nurgas ehk kaenlas. Botaanilisest vaatepunktist on tegemist taime täiesti loomuliku paljunemis- ja laienemisstrateegiaga. Looduses, oma algsel kodumaal, kus tomat on tegelikult mitmeaastane taim ja roomab vabalt mööda maad, aitavad need külgmised võrsed taimel katta suuremat maapinda, juurduda uutest kohtadest ning toota rohkem lehemassi fotosünteesiks. See on ellujäämismehhanism. Kasvuhoones, rõdul ja isegi piiratud ruumiga avamaapeenral on aga selline laienemishimu ebasoovitav.
Taim hakkab külgvõrseid väga intensiivselt kasvatama kohe siis, kui ta on uues kasvukohas juurdunud, saavutanud elujõu ning saab mullast piisavalt lämmastikku ja regulaarselt vett. Tuleb mõista, et iga selline lehekaenlast kasvav võrse on potentsiaalne uus iseseisev peavars. Kui tal lastakse segamatult kasvada, moodustab see üsna pea omaenda lehed, uued õiekobarad ja lõpuks ka viljad. Peamine probleem seisneb aga selles, et Eesti lühikese kasvuperioodiga kliimas ei jõua need uutel ja hilistel harudel tekkivad viljad enamasti valmida. Taim raiskab tohutul hulgal väärtuslikku energiat ja ehitusmaterjali uute varte ehitamisele, jättes juba põhivartel asuvad ja paisuvad tomatid toitainete nälga. Seetõttu peab aednik võtma aias resoluutse juhtrolli ja taimele “selgeks tegema”, et fookus peab püsima ainult juba olemasolevatel õiekobaratel.
Miks on külgvõrsete näpistamine hädavajalik?
Külgvõrsete ehk vargapoiste regulaarsel eemaldamisel on väga mitmeid praktilisi ja otseselt saagikust mõjutavaid eeliseid, mis kõik aitavad kaasa tervema ja elujõulisema taime kujunemisele. Pidev ja hoolikas hooldus on kasvuhoone spetsiifilise mikrokliima hoidmisel täiesti võtmetähtsusega. Alljärgnevalt on lahti seletatud peamised põhjused, miks iga tomatikasvataja peaks selle tegevuse oma iganädalasse suvisesse rutiini lülitama:
- Energia maksimaalne suunamine viljadesse: Nagu eelnevalt mainitud, tarbib tohutu lehemassi kasvatamine lõviosa taime ressurssidest. Eemaldades kõik üleliigsed varrehakatised, suunatakse mullast ammutatud vesi, mineraalid ja päikesest saadud fotosünteesi saadused otse viljadesse. Tulemuseks on oluliselt suuremad, kaalukamad, magusamad ja lihakamad tomatid.
- Parem õhuringlus ja ohtlike haiguste ennetamine: Tihedaks, džunglit meenutavaks kasvanud tomatipuhmas takistab tuule ja õhu vaba liikumist. Seisev, soe ja niiske õhk lehtede vahel on paraku kõige ideaalsem kasvulava ohtlikele seenhaigustele, millest tuntuimad ja hävitavaimad on tomati-lehemädanik ja hahkhallitus. Hõredam ja õhulisem taim kuivab pärast õhtust kastmist või varahommikuse kaste langemist palju kiiremini, hoides seente eosed eemal.
- Varasem ja oluliselt ühtlasem valmimine: Päikesevalgus ja soojus pääsevad palju paremini viljadeni, kui neid ei varja paks ja läbipaistmatu lehemass. Päike mitte ainult ei kiirenda klorofülli lagunemist ja lükopeeni teket (mis annab tomatile punase värvuse), vaid aitab päikese soojusega parandada ka viljade sügavaid maitseomadusi.
- Lihtsam toestamine ja ohutum hooldamine: Ühe- või maksimaalselt kaheharulist sümmeetrilist tomatitaime on oluliselt lihtsam nööri, traadi või puidust tugikepi külge siduda. Metsikuks ja raskeks kasvanud mitmeharulise põõsa ohjeldamine on füüsiliselt keeruline ja väga sageli murduvad selle käigus kogemata ka parimad viljakandvad rasked oksad.
Millal on õige aeg esimeseks näpistamiseks?
Kõige kriitilisem ja sagedamini esitatav küsimus algajate aednike jaoks on ajastus. Millal peaks esimest korda istikutele lähenema ja näpud käiku laskma? Esimene ja kõige tähtsam reegel on see, et noorele taimele peab alati andma aega uue kohaga kohanemiseks. Pärast istikute kasvuhoonesse, rõdukasti või avamaale istutamist kogeb noor taim alati teatud määral siirdamisšokki – temperatuurid muutuvad, valgustingimused on teised ja juured peavad harjuma uue mullastikuga. Sel tundlikul perioodil kulub kogu tema energia uue juurekava väljaarendamisele ja tugevdamisele. Tavaliselt kulub taime täielikuks ja elujõuliseks juurdumiseks umbes nädal kuni kümme päeva.
Õige aeg esimeseks külgvõrsete eemaldamiseks on kätte jõudnud siis, kui taim on sirgunud umbes 30–40 sentimeetri pikkuseks ja on hakanud moodustama oma esimest õiekobarat. Just sel hetkel on taim saavutanud piisava tugevuse ja massi, et taluda ilma suurema stressita kerget vigastust. Optimaalne külgvõrse pikkus turvaliseks eemaldamiseks on 3 kuni 5 sentimeetrit. Sellise pikkusega võrsed on piisavalt suured, et neid oleks lihtne sõrmedega märgata ja haarata, kuid õnneks piisavalt väikesed, et nende murdmisel tekkiv haav oleks minimaalse pindalaga ja paraneks väga kiiresti. Kui püüda eemaldada mikroskoopilisi, vaevalt paari millimeetri pikkuseid võrseid, on väga suur oht kogemata vigastada peavart ennast või lehekaenlas asuvat elutähtsat pungakude, mis võib varre arengut pärssida.
Samuti on väga oluline valida näpistamiseks õige aeg päevast, mida sageli eiratakse. Kõige parem ja ohutum on seda tööd teha päikesepaistelisel ja meeldivalt kuival hommikupoolikul. Miks just siis? Hommikul, pärast öist taastumist, on taime rakkudes väga kõrge turgor ehk siserõhk, mis muudab kõik noored võrsed väga hapraks ja krõmpsuvaks – nad murduvad sõrmede vahel kergelt, puhtalt ja kiiresti, tehes iseloomulikku krõksuvat häält, ega rebi kaasa pikki kooreribasid. Lisaks on hommikune aeg taimele soodne seetõttu, et ees ootab terve soe ja hea ventilatsiooniga päikeseline päev, mis aitab varrele tekkinud väikesel murdekohal kiiresti kuivada ja tugeva korgistunud armiga kattuda. See looduslik kaitsekiht blokeerib koheselt teekonna erinevatele ohtlikele patogeenidele, mis muidu võiksid lahtise ja niiske haava kaudu taime vereringesse siseneda. Hilisõhtul, vastu jahedat ööd, või niiske ja vihmase ilmaga näpistamist tuleks igal võimalusel vältida.
Kuidas külgvõrseid õigesti eemaldada?
Kuigi tegemist on füüsiliselt lihtsa tegevusega, tasub tehnika ja käte osavuse osas olla alguses väga tähelepanelik. Vale võte või lohakas tõmme võib taime peavarrelt suure tüki koort lahti rebida ja tekitada suure inetu haava, mis paraneb halvasti, eritab taimemahlu ja kurnab seeläbi taime. Alljärgnevalt on kirjeldatud samm-sammult kõige ohutuimat, kiiremat ja levinumat meetodit, mida kasutavad ka professionaalsed kasvatajad:
- Leidke õige võrse: Vaadake taime jämedat peavart ja otsige üles kohad, kus suurem külgmine leht kinnitub varre külge. Just selles V-kujulises ristumiskohas arenebki ja peidab end külgvõrse. Veenduge enne murdmist sajaprotsendiliselt, et te ei eemalda kogemata uut tekkivat õiekobarat (mis on tavaliselt kobarama välimusega ja ei kasva lehekaenlast) ega taime pealadva ainsat kasvupunkti.
- Haarake kinni: Võtke leitud väike, umbes 3-5 cm pikkune külgvõrse tugevalt oma pöidla ja nimetissõrme vahele, tehes seda võimalikult selle kinnituskoha ehk varre lähedalt.
- Murdmise tehnika: Painutage võrset väga kergelt ühele poole, kuni tunnete näppude all vastupanu, ja seejärel nipsake või murdke see kiire, randmest tuleva liigutusega vastassuunda. Enamasti murdub turgorist pingul võrse ilusa puhta raksatusega lahti. Kui võrse on aga kummine ja ei taha murduda, ärge hakake seda jõuga sikutama või venitama.
- Tööriistade kasutamine suuremate ja ununenud võrsete puhul: Paratamatult juhtub vahel nii, et mõni võrse on lopsaka lehestiku varjus märkamatult kasvanud pliiatsijämeduseks varreks või isegi pikemaks (näiteks 10-15 cm). Sellise hiiglase sõrmedega murdmine on ohtlik ja võib peavart tugevalt vigastada. Sellisel juhul tuleb kindlasti kasutada teravaid ja eelnevalt desinfitseeritud aiakääre või spetsiaalset pookimisnuga. Jätke lõigates alles umbes poole sentimeetri pikkune väike tüügas, et tekkiv lõikehaav ei ulatuks otse emataime peavarreni.
- Kriitiline hügieen: Pärast iga taime hooldamist puhastage korraks oma sõrmed või käärid. Haiguste leviku tõkestamiseks suletud kasvuhoones on eriti oluline, et te ei liiguks saastunud või taimemahlaste kätega potentsiaalselt haigelt taimelt otse tervele.
Erinevused determinantsete ja indeterminantsete sortide vahel
Enne, kui asute oma kasvuhoones suures õhinas kevadist suurpuhastust tegema ja kõike üleliigset eemaldama, peate absoluutselt kindel olema, millist tüüpi tomateid te oma peenral kasvatate. See on kriitiline samm, sest kõik tomatid ei vaja sugugi samasugust ranget kohtlemist ja vale tüübi agressiivne lõikamine võib saagile lausa saatuslikuks saada. Tomatisordid jagunevad oma geneetiliselt kasvutüübilt laias laastus kaheks suureks rühmaks: determinantsed (ehk piiratud kasvuga, tuntud kui madalad põõsastomatid) ja indeterminantsed (ehk piiramatu kasvuga, tuntud kui kõrged, n-ö ronivad ja sidumist vajavad tomatid).
Indeterminantsed sordid on Eesti tavakasvuhoonetes vaieldamatult kõige levinumad, kuna nad kasutavad ära kasvuhoone kõrgust. Need taimed kasvavad tingimuste sobivusel pidevalt kõrgemaks ja toodavad uusi lehti ning värskeid õiekobaraid kogu pika hooaja vältel, kuni sügisesed öökülmad nad lõpuks halastamatult peatavad. Nende sortide puhul on külgvõrsete regulaarne näpistamine absoluutselt kohustuslik algusest kuni suve lõpuni välja. Tavaliselt kujundatakse sellised taimed rangelt üheharuliseks, eemaldades järjepidevalt halastamatult kõik kaenlavõrsed. Mõnikord, kui peenral on ruumi rohkem või tahetakse veidi eksperimenteerida, võib jätta esimese õiekobara alt kasvama ka ühe elujõulise madalama külgvõrse, kujundades taime sedasi kaheharuliseks.
Determinantsed sordid aga käituvad täiesti erinevalt. Nad kasvavad teatud kindla kõrguseni (tavaliselt 50–100 cm), moodustavad oma õiekobarad sageli peaaegu üheaegselt nii peavarre tippu kui ka okstele ning lõpetavad seejärel ise oma pikkusekasvu. Nende kompaktsete taimede puhul on kuldseks reegliks see, et neid kas ei näpistata üldse või tehakse seda väga minimaalselt. Kui te eemaldate madalakasvuliselt põõsastomatilt usinasti kõik külgvõrsed, eemaldate ühtlasi teadmatult ka suurema osa tema potentsiaalsest saagist, sest just nendel rohkelt harunevatel võrsetel asuvadki taime peamised õiekobarad. Ainsaks lubatud erandiks on mõnikord esimese õiekobara all asuvate kõige alumiste, maad puudutavate külgvõrsete ja lehtede ettevaatlik eemaldamine, et hoida taime alumine osa paremini tuulutatuna ja vältida mullapinnale toetuvaid niiskeid osi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Tomatite lõikamine, kujundamine ja hooldamine tekitab igal hooajal uutes ja isegi kogenud aednikes sageli palju spetsiifilisi küsimusi ja kõhklusi. Oleme siia sektsiooni kogunud kokku aednike kõige sagedasemad mured ja anname neile selged, teaduspõhised ning praktilised vastused, mis aitavad hirme maandada.
- Kas ma võin juba liiga suureks kasvanud külgvõrse siiski ära lõigata?
Jah, reeglina võib ja sageli isegi peab, kuid seda tuleb kindlasti teha puhaste kääridega, mitte rebides. Pikkade ja jämedate varte eemaldamine on taimele oluliselt stressirohkem, kuid sellest saadav kasu (parem valgustus, õhuringlus ja energia säästmine tulevastele viljadele) kaalub sageli hetkelise kahju üles. Jätke kindlasti väike tüügas, et seenhaigused ja haigustekitajad ei pääseks mädaniku korral otse peavarde. - Mis juhtub reaalselt siis, kui ma unustan külgvõrsed eemaldamata või ei tegele sellega üldse?
Kui tegemist on indeterminantse sordiga, muutub taim väga kiiresti hiiglaslikuks, lopsakaks ja metsikuks põõsaks. Selle tulemusena on teil kasvuhoones ees tohutu sein lehti, väga palju pisikesi tomateid, mis küpsevad oluliselt aeglasemalt valguse puudumise tõttu, ja kordades suurem risk laastavate haiguste tekkeks halva õhuringluse tõttu. Lisaks võib taime tugisüsteem lihtsalt massi raskuse all järele anda ja taimed kokku kukkuda. - Kas eemaldatud suuremaid võrseid saab kuidagi targalt taaskasutada?
Absoluutselt saab! Eriti kevadel ja varasuvel. Suuremaid kogemata eemaldatud külgvõrseid (umbes 10-15 cm pikkuseid elujõulisi oksi) saab suurepäraselt kasutada uute istikute saamiseks. Pange need lihtsalt puhta veega täidetud veeklaasi varjulisse kohta ning juba umbes nädala-paari pärast kasvatavad nad endale varre külge tugevad juured. Seejärel saate need uuesti sobivasse mulda istutada ja saate täiesti tasuta uue, emataimega geneetiliselt identse ja viljaka tomatitaime. - Kui tihti peaks tomateid ideaalis varastama ja kontrollimas käima?
Kõige optimaalsem ja ideaalsem intervall on kord nädalas. Suvisel soojal perioodil, mil ööd on valged ja taimedel on mullas piisavalt niiskust, kasvavad uued võrsed väga kiires tempos. Regulaarne iganädalane kontroll tagab kindlalt selle, et võrsed ei kasva liiga suureks, töö võtab vähem aega ja füüsiline sekkumine püsib taimele minimaalselt traumeeriv.
Parimad nipid saagikuse maksimeerimiseks suve teises pooles
Külgvõrsete järjepidev ohjeldamine on vaid üks osa terviklikust suvisest hooldusest, mis hoiab tomatitaime heas vormis. Kui aga suvi hakkab vaikselt murduma augustisse ja ööd muutuvad jahedamaks ning niiskemaks, peab aedniku strateegia muutuma. Sel hilisel ajal ei ole eesmärk enam uute ilusate õite meelitamine ja kasvatamine, vaid juba olemasolevate, oksal ripuvate roheliste viljade maksimaalne paisutamine ja punaseks küpsetamine enne esimeste ohtlike öökülmade saabumist. Üks kõige olulisemaid töid sel hilissuvise perioodil on taime ladva maha võtmine, mida aednike keeles nimetatakse ka latvamiseks.
Latvamine tähendab praktikas seda, et piiramatu kasvuga kõrge tomatitaime peavars lõigatakse ülemise ja viimase täisväärtusliku õiekobara kohalt lihtsalt katki. Väga oluline on sealjuures see, et viimase õiekobara peale jäetakse alles vähemalt kaks kuni kolm tervet lehte, et tagada taimemahlade ja toitainete transport ülespoole ja varjata viimast kobarat otsese kõrvetava päikese eest. Latvamine annab taimele lõpliku ja väga jõulise füsioloogilise signaali: lõpeta kasvuhoone lae poole pürgimine, peata uute lehtede tootmine ning suuna viimanegi gramm allesjäänud energiat allpool asuvatesse, juba paisuvatesse rohelistesse tomatitesse. Eesti muutlikes tingimustes soovitatakse see otsustav latvamine teha tavaliselt umbes augusti esimeses või teises nädalas, olenevalt suve üldisest soojusest ja kasvuhoone isolatsioonist.
Samuti tuleks suve teises pooles pöörata erilist tähelepanu alumiste ja vananevate lehtede eemaldamisele. See on kasulik tegevus, mida tasub teha targu ja järk-järgult juba juuli keskpaigast alates. Reegel on siin üsna lihtne ja meeldejääv: kui tomatite kõige alumine kobar on täis kasvanud ja hakkab vaikselt värvi muutma ehk valmima, võib julgelt kõik suured lehed, mis asuvad varrel sellest kobarast allpool, ära lõigata. Kuid väga oluline on meeles pidada, et korraga tohib ja on ohutu ühelt taimelt eemaldada maksimaalselt kaks kuni kolm lehte nädalas. Liigne ja massiline lehtede eemaldamine ühekorraga tekitab taimele tohutu šoki, vähendab järsult fotosünteesi võimekust ja võib väga sageli põhjustada juba valmivate viljade inetu lõhenemise. Vanade, sageli kollakaks tõmbuvate ja tihti mullapinnale vajuvate lehtede eemaldamine parandab drastiliselt tuulutust maapinna lähedal. See on just see piirkond, mis on hommikuti kõige niiskem ja seenhaigustele kõige vastuvõtlikum.
Sügisese jaheduse lähenedes peab aednik väga tähelepanelikult jälgima ka oma senist kastmisrežiimi. Kui varred on viljadest rasked ja tomatid juba intensiivselt küpsevad ning värvuvad, tuleks rikkalikku kastmist hakata järk-järgult vähendama. Liigne ja hooletu vesi valmimise kriitilises faasis rikub tomati kontsentreeritud maitset, muutes selle vesiseks ja maitsetuks, ning suurendab drastiliselt õhukese koore pragunemise riski. Mõõdukas kastmine ja optimaalne mullaniiskuse hoidmine on siin võtmesõnadeks. Kõik need kirjeldatud tehnikad koos õigeaegse, teadliku ja järjepideva külgvõrsete näpistamisega loovad kasvuhoones täiusliku harmoonia. Selle töö tulemuseks on muljetavaldav ja tervisest pakatav rikkalik tomatisaak, mida saab uhkusega nautida nii toorelt suvistes salatites kui ka sissekeedetult maitsvates talvistes hoidistes.
